Persoonilugu ⟩ Allikaemand: Tulemas on aeg, kui inimene vajab leivapätsi rohkem kui raamatut

Kristel Vilbaste ja peagi kümneseks saav kääbusšnautser Kitu. Foto: Kristjan Teedema

Kilingi-Nõmmest pärit kirjanikust ja loodusajakirjanikust Kristel Vilbastest ja tema lähikondsetest saaks kirjutada põneva raamatu või paar, kus tegelastel südamel sama teema: Eesti loodus ja selle hoidmine. Kogu elu looduse kohta tähelepanekuid teinud naist on nimetatud allikaemandaks ja naiseks, kes mõistab puude keelt.

Kristel Vilbaste vanaisa Gustav Vilbaste õppis sajand tagasi Tartu ja Viini ülikoolis, avaldas esimese eestikeelse taimemääraja “Eesti taimestik koolidele” ja valiti 1936. aastal esimeseks Eesti Vabariigi looduskaitseinspektoriks. Isa Henn Vilbaste oli looduskaitsja, ornitoloog ja jõhvikaaretaja. Jõhvikaaretusega Nigula rabas oli ametis ema Juta Vilbastegi. Kristeli vend Enn Vilbaste ja vennanaine Kaja Kübar aga aitasid nüüdseks suletud Nigula metsloomade turvakodus iseseisvaks kasvada ligemale 40 emata jäänud karupojal.

Kristel, te olete loodusearmastuse ilmselt emapiimaga kaasa saanud. Rääkige oma perest lähemalt.  

Ma ütleksin isegi nii, et ma olen geneetiliselt looduskaitsja. Loodusinimesi on meie peres juba mitu põlve. Mind on kasvatatud looduses ilusat märkama, seda armastama, aga ka hoidma. Mu isa oli Nigula looduskaitseala direktor ja ema sealsamas teaduslik töötaja. Minu sünni ajal oli ema küll veel Kilingi-Nõmme keskkooli loodusainete õpetaja. Eks see taust andnudki meile vanema vennaga suvel teha seda, mida iganes tahtsime: meid võeti kaasa rappa ja metsa ning koduski olime pidevalt õues.