Anu Jürisson elu päästmisest ⟩ Astusin paha aimamata sammu ja vajusin vee alla

Pärnu kontor Anu Foto: Rein Janes

Astusin pahaaimamatult basseinitrepil viimase sammu, kolme–nelja-aastane laps süles. Vesi oli nii selge, sestap arvasin, et jalad puutuvad kindlalt basseini põhja. Järgmisel hetkel vajusin kivina vee alla ... Olin just sissehingamise asemel välja hinganud: hapnikku kopsudes ei olnud.

Ühtki hoiatussilti polnud ma trepi juures näinud.

Õnneks ei tardunud ma ehmatusest – nagu oleks võinud vabalt juhtuda – ega kaotanud pead.

Samal momendil, kui vee alla kadusin, tõstsin lapse üles, teadmata, kas tema pea üldse veest välja ulatub või kui palju ma teda veel tõstma pean. Põhja, kuhu toetuda, jalge all ei olnud – ma ei teadnud, kui kaugel basseini põrand on – ja sinna kulus mõne sekundiga kogu mu jõud.

Laps hakkas ennast päästma ja ronis minu peale, surudes mind veel rohkem vee alla.