Valter Parve ⟩ Kuhu kaob osa laste ja nende õpetajate elurõõm?

Valter Parve Foto: Urmas Luik

Toompeal luuakse uut võimuliitu ja üks uudiseid räägib sellest, et koolikohustuse iga saab olema 17 aasta asemel 18, sealhulgas tuleb omandada mingi tööoskus (koostöös kutsekooliga?). Kui see on tingitud murest lõpetamata jäänud põhihariduse pärast koos järgneda võiva elust kõrvalejäämisega (NEET-noored*, keda juba on tuhandeid), ollakse õigel teel.

Isegi kui koolimaja uks kõva pauguga kinni lüüakse, on katkenud koolitee suur kaotus iseseisvat elu alustavale noorele, kindlasti ka tema lähedastele ja loomulikult Eesti ühiskonnale. Küllap koolgi tunneb kahetsust. Kõigepealt on aga inimlik kurbus selle trauma pärast, mida läbikukkumine osalistele põhjustada võis.

Loodetavasti on poliitikutel laual värsked uuringud nende põhjuste kohta, miks tuntav osa meie kasvavast põlvkonnast hariduse omandamisel hätta jääb. Käisin 20 aastat tagasi Pärnumaal külas neil peredel, kus noormees (kokku 34) või neiu (6) oli jäänud põhihariduse tunnistuseta. Ajasime juttu, täitsime ankeedid seoses juhtunuga, rääkisime olevikust ja tulevikust. Kokkuvõtteid tehes tuli katkestamise põhjustest esikohale konflikt koolis. Mida ütlevad tänapäeva uuringute tulemused? Kas on rohkem abiväge, rohkem igaühe eripära arvestavat koolikorraldust?