Taskuhääling Kas vägivallata elu on võimalik?

Siiri Erala
, peatoimetaja
Copy
KiVa eestvedaja, psühholoog Kristiina Treial (vasakul) ja Pärnu Postimehe peatoimetaja Siiri Erala.
KiVa eestvedaja, psühholoog Kristiina Treial (vasakul) ja Pärnu Postimehe peatoimetaja Siiri Erala. Foto: Pärnu Postimees
  • Võitlus vägivalla vastu on pidev maratoni jooksmine, kuid see tasub ära.
  • Üleilmne indeks osutab, et maailm liigub juba mitmendat aastat rahutuse suunas.
  • Vägivaldse käitumise risk on suurem, kui inimene end ära unustab ja stressi upub.

Rahu näib Venemaa agressiooni valguses naiivse unistusena. Kiusamise ja löömisvabad lastekollektiivid võimatu missioonina. Kas keegi üldse enam usub, et elu vägivallata on võimalik? Kui jah, siis kuidas seda saavutada?

Nood küsimused on meie korraldatava kirjutamisvõistluse teema ning võtsime nende üle arutada ka taskuhäälingu “Sõnu ei söö” viimases osas. Stuudios oli külas sihtasutuse Kiusamisvaba Kool eestvedaja, psühholoog Kristiina Treial ja küsis Pärnu Postimehe peatoimetaja Siiri Erala.

Kristiina Treial, kuidas teil kiusuennetuse programmiga läheb? Kuidas on sõja ajal rääkida vägivallavabast elust?

No eks ta keeruline ole. Meie ümber toimuv mõjutab igaüht meist: iga last, iga õpetajat, iga perekonda. Püüelda sellistes keerulistes ja väga stressirohketes oludes meelerahu poole, rahulike, turvaliste ja hoolivate suhete poole on täiesti omaette probleem.

Kui nüüd rääkida kiusamise vähendamise programmist, on seegi omaette keeruline, eriti nüüd just kahe koroona-aasta järel. Koolides on olnud õpilüngad matemaatikas, emakeeles ja tegelikult ka kiusuennetuses. Väljume ühest suurest kriisist – COVIDi-kriisist, aga juba toimetame järgmisega. Rahutuse, pinge, sõjakriis. Kõik peegeldub meie argielus ja seda päris valusalt.

Milline on teie lugu? Miks teist on saanud kiusamisvaba elu eest võitleja?

Ma olin üks sihtasutuse Kiusamisvaba Kool (KiVa) asutajatest kümme aastat tagasi. Tavaliselt küsitakse, kas mul on endal mingisugune keeruline kiusamise lugu, mis mind selle teema juurde tõi. Ei ole.

Mul on küll koolist meeles väikesed kiusamise episoodid, aga need olid katsed. Mind aitas toona, et mul oli enesehinnang paigas ja kiusajad ei pääsenud mulle naha vahele. See lõppes kiiresti ära.

Kiusuennetuse teekond oli alguses üsna juhuslik ja algas, kui ma läksin Tartu ülikooli psühholoogiat õppima. Siis jõudsin üsna ruttu koolikeskkonna teema ja koolipsühholoogia juurde. Nüüdseks juba 22 aastat tagasi läksin tööle koolipsühholoogiks.

Mul on siiani alles tihedalt täiskirjutatud A4 paberileht tunnikonspektiga, millega ma käisin Tartu tol ajal suurimas koolis kõik klassid läbi ja tegin kiusuennetustunde. Sealt see veerema hakkas.

Minu teaduslik huvi on olnud laste agressiivne käitumine, sotsiaalsete oskuste areng – need on seotud just kiusamisega. Kümme aastat tagasi päädis see siis sellega, et minuga võtsid ühendust väga ettevõtlikud, tundliku sotsiaalse närviga inimesed Rasmus Rask ja Kristi Liiva ning ütlesid, et kiusamisega on Eestis lood väga hullud ja on vaja midagi teha.

Leppisime kokku, et teeme seda, mida on maailmas parasjagu kõige mõjusam teha. Vaatasime, otsisime ja valisime välja Soomes väga ägedaid tulemusi näidanud KiVa programmi. Ehk siis hetkel maailma parim asja!

Psüholoogi tausta arvestades olete õige inimene vastama ühele mind painanud küsimusele. Kas inimese sisse on programmeeritud vägivald, agressiivsus? Kas me oleme loomult agressiivsed, vägivaldsed?

See on juba sügavalt filosoofiline küsimus, mina jään psühholoogiks. Kui vaadata, millest agressiivne käitumine tuleb, on neid mehhanisme hästi palju. On tegureid, mis tulevad närvibioloogiast, on tegureid, mis tulevad keskkonnast.

Räägitakse ka kahest agressiivse käitumise suunast. On reageeriv käitumine, kui inimene ei tule muud moodi olukorraga, oma tunnete, ärevuse, pingega toime. Sellisel juhul on agressiivsus nii-öelda kaitsereaktsioon. “Ründan, et ennast hoida” käitumine.

Teine on õpitud agressiivne käitumine, mis on tahtlik, teadlik valik ja viis reageerida. Seda kasutatakse jällegi sageli pingeolukordades või oma tahtmise saamiseks.

Toimetulekuraskustega seotud agressiivsus võib-olla nii bioloogiline kui kaasasündinud, aga olemas on ka õpitud pool.

Nii et vastus on nii ja naa.

Kas teis on sellest teadmisest hoolimata usk, et me suudame elada rahus, vägivallatult?

Jah, ja see on pidev maratoni jooksmine. Kuid selle poole tasub püüelda ja iga ärahoitud vägivallaakt väärib pingutust.

Tõsine vägivallaakt lõhub inimest, eriti kui see on juhtunud laste suhtes koolis, perekonnas. Vägivald lapseeas jätab arme ja jälgi, mis mõjutavad toimetulekut kogu hilisemas elus.

Ma uurisin saadet ette valmistades sellist asja nagu üleilmne rahuindeks. Olete sellest kuulnud?

Väga põnev.

Mis te arvate, mis kohal Eesti teiste riikide seas on?

Päris keeruline, sõltub, milliseid tegureid seal on arvesse võetud. Kiusamise, perevägivalla näitajaid on Eestis võrreldes teiste riikidega kõrgevõitu. Kui me räägime nii-öelda poliitilisest vägivallast, tänavakuritegevusest, siis selles suhtes on teisiti.

Koolivägivalla põhjal siin just riike ritta ei panda. Hinnatakse näiteks, kui suur on vägivaldsete meeleavalduste tekke tõenäosus, kui suur on tõenäosus sattuda tänaval vägivallakuriteo ohvriks, aga ka riigi suhteid naabritega. Riike on hõlmatud pea 160 ja Eesti on 33. kohal. Aastatega oleme paari korra koha võrra ülespoole tõusnud. Eespool on siis need, kes on rahulikumad. Mis te arvate, mis riiki on hinnatud kõige rahulikumaks? See riik on kaua esikohta hoidnud.

Paar aastat tagasi oleksin pakkunud Rootsit, nüüd enam ei julge.

Kaart illustreerib mulluse üleilmse rahuindeksi hindamise tulemusi. Tumerohelised on rahulikud paigad, punased rahutud.
Kaart illustreerib mulluse üleilmse rahuindeksi hindamise tulemusi. Tumerohelised on rahulikud paigad, punased rahutud. Foto: PP

Suund on õige. See on Island. Kas te oskate Islandi sellist positsiooni, Islandi imet selgitada?

Jaa, Island on väga kaua teadlikult tegelnud noorsootööga. Nii noorte kriminaalse käitumise ennetamise kui ka suhtlusoskuste, enesega toimetuleku, suhete hoidmise oskuste arendamisega.

Viimane elamus, mis mul Islandiga seoses meelde tuleb, on kaks aastat tagasi ülemaailmselt kiusuennetuse foorumilt. Üks Islandi professionaal tutvustas, kuidas nemad taastavad klassis suhteid, kui klassis on olnud kiusamislugu, mis on suhted katki teinud. Kui klassis on kiusamislugu, siis tegelikult kannatab kogu klass. Nad taastavad päris mitme kuu jooksul teadlikult klassis suhteid.

Ma kuulasin-vaatasin imetlusega, millist tööd seal õpetajatel sellisel moel teha võimaldatakse. See on see, millest meie koolides puudust tuntakse. Meil tegeldakse kiusamislugude puhul sellega, kes on teinud teisele liiga, toetatakse seda, kes on kannatanud, aga ülejäänud klass vajab ka tuge. Päris süstemaatilist, teadlikku tuge, sest nendegi turvatunne on kõikuma löönud.

Miks klassis kõrvalseisjad sageli ei sekku? Nad kardavad olla ise järgmised ohvrid. Ehk siis see turvatunne on ikkagi päris kõvasti kõikuma löönud.

Islandilt selliseid praktilisi näiteid ikkagi tuleb. Nii et ma üldse ei imesta, et nad seal tipus on.

Kas oskate öelda, kui palju vägivald või siis koolivägivald meile maksma läheb? Praegu on säästmine hästi aktuaalne, meil tuleb Eesti riigis miljard eurot kokku hoida.

Seda on eri riikides kalkuleeritud. Ma ei tea, et Eestis selle kohta oleks eraldi kulu-tulu analüüsi tehtud, aga mujal on küll arvutatud. Kiusamine koolis ja lapsepõlves on ühiskonnale väga kulukas probleem. Esiteks toob see kaasa vaimse tervise probleemide kaudu suurema koormuse tervishoiusüsteemile. Uuringud on näidanud, et lapsed, kes on koolis katki kiusatud, on hiljem vähem ambitsioonikad nii haridusteel kui tööjõuturul ja teenivad palju madalamat palka kui need, kellel seda kogemust ei ole. Pikaajalised uuringud Norras on näidanud mõju justiitssüsteemile ehk siis need lapsed, kes on teisi põhikooli ajal kiusanud, on rohkem kui neli korda suurema tõenäosusega juba noores täiskasvanueas kuriteoga arvel. Ja veel sotsiaalhoolekandesüsteem.

Minu meelest oli üks Rootsi uuring, kus oli välja arvutatud mitme aastakümne perspektiivis, et kahju on ikkagi miljardite ulatuses.

Ehk siis võiks valitsusele soovitada panustada kiusu- ja vägivallaennetusse ning hoida nii kokku.

Võtame KiVa programmi, mida ma ise kõige põhjalikumalt tunnen. Hollandis on selle programmi kohta tehtud just nimelt kulu-tulususe uuring palkade vaatepunktist. Kui juba algklassides üks euro KiVasse panustada, annab see hilisemalt palgatulult pluss neli eurot.

See kokkuhoid ei tule järgmisel aastal, järgmisel kuul, aga meil on ju valitsuskõnelusi pidamas nn pika plaaniga erakonnad.

Põlvkondade perspektiiv. Need lapsed, kes on meil praegu koolis, on varsti lapsevanemad. Nende pered, nende tulevik, nende endi lapsed, nende vaimne tervis – see kõik veereb lumepallina. Meie asi on nüüd otsustada, kas laseme murede hunnikul allamäge suuremaks veereda või hakkame teises suunas veeretama.

Kas teil on meeles, millal oli Eestis viimane vägivalla vastu võitlemise kampaania? Selline, mida kõik märkasid. 

Neid on olnud mitu. Kuna ma ise olen teemas sees, siis ma muidugi võib-olla näen rohkem.

Mina ei suutnud meenutada.

On olnud “Ära löö last” kampaania, aga see oli ikkagi päris ammu. Tollal oli see väga valus teema. Ja tegelikult on jätkuvalt. Me peaksime mõtlema, kuidas seda teemat veel üleval hoida.

Kiusamise ennetuskampaaniaid oleme nüüd viimasel paaril aastal meie ise teinud. Näiteks draamateatris Priit Võigemastiga salvestatud klipp, et kiusamine jätab jälje kogu eluks. See oli selline probleemi teadvustamine. Me ise unistame järgmiste kampaaniatega sealt sammu edasi astuda. Anda jõustavaid sõnumeid, et kui on probleem, siis mida sellega peale hakata.

Ja see käimasolev kirjutamisvõistluski innustab noori mõtlema, nägema, mida oleks võimalik teha, et vägivalda oleks vähem.

Mina ootan konkursile laekuvatest kirjutistest sedagi pilti, kas noored veel usuvad. Kas usk rahusse, vägivallata elusse on veel praeguses maailmas olemas?

See usk on minu missiooni taga. Ma annan mõistusega endale aru, et null vägivalda pole realistlik. Aga iga päästetud laps on oluline. Kui me saame kas või ühe lapsepõlve vägivallavabamaks, on see juba suur asi.

Mina usun, et me saame kindlasti olla vägivallavabamad. See usk tõukab mind iga päev tagant. Aga ma tean ka, et muutused ei juhtu iseenesest ja vaja on palju teadlikku tööd.

Kas see töö tuleb jätta spetsialistidele või saame kõik midagi teha?

Võib-olla on inimestel raske aru saada, et mis see nende ülesanne selle juures on. Aga tegelikult saame kõik astuda iga päev samme vägivallavabama elu poole. Neid samme tuleb teha iga päev nii nagu hambapesugi. Hoolitsege kaks korda päevas oma suhtehügieeni eest: vaadake üle, kuidas teistega suhtlete, kuidas iseendasse suhtute, kui karm enda vastu olete või kui kaastundlik? Vägivaldse käitumise risk on suurem, kui inimene end ära unustab ja stressi upub. Juba sellest hakkab vägivald pihta. Aga seda on kindlasti võimalik vähendada.

Tagasi üles