Johannes Seeman teeb USAs tegusid: Praegu läheb asi ülesmäge, aga see ei tohi seisma jääda!

Johannes Seemani sõnutsi on oluline saavutada usk iseendasse ja seda platsil ära kasutada. Foto: Erakogu

Ameerikas San Diego riiklikus ülikoolis tudeerival tennisistil Johannes Seemanil jäävad seljataha edukad kuud: äsja võideti kaaslasega kõrgest klassist paaristurniir, kus lõi kaasa 128 duot ja pärnumaalane valiti piirkonna parimaks palluriks. Ja mis kõige tähtsam: 22aastane pärnakas tunneb, et areneb USAs mühinal.

Elu siin- ja sealpool lompi erineb Jussiks hüütava noormehe sõnutsi kui öö ja päev. Ja seda sõna otseses mõtteski. Kui siinkirjutaja üritas pühapäeva hommikul kell üheksa alles luuke täismahus lahti saada ja tegi kohvi kõrvale videokõne külmast suvepealinnast, näitas paarikümnekraadises San Diegos lühem seier juba viimast õhtutundi. Vaikse ookeani ääres ja Mehhiko piirist kiviviske kaugusel elaval pärnumaalasel oli seljataga pikk päev ja tunnise jutustamise ajal tuli ette nii mõnigi haigutus.

Võrreldes San Diegoga oli elu esimeses ülikoolis hoopis teistsugune. “Fresno oli raske koht, kuhu pikajuukselisel noorel pärnakal tulla, eriti kui veel ilus püks ka jalas. Sain sealt oma sõjaväekooli kätte: see üks aasta kasvatas mind inimesena väga palju ja ma ei kahetse midagi. Seal oli väga hea tenniseprogramm, aga vähe teistsugune eluolu. See, et pääsesin San Diegosse, oli unistuste täitumine – see on minu USA lemmiklinn!”

Niisiis elab pärnakas 1,38 miljoni inimesega metropolis, mis on samaväärne kogu Eesti elanikkonnaga. “See rahvamass on siin nii suur, et tunnen, kui väike kübeke ma ise olen,” naeris eestlane. “Eks ma laveeri kahe riigi vahet: jah, mu süda kuulub Eestile, aga eks ma ole sisimas selline rändur – tahaksin veel tervet maailma näha ja kõike kogeda. Küll pole veel kohanud paremat paika kui suvine Pärnu.”