/nginx/o/2016/12/06/6149713t1h630d.jpg)
/nginx/o/2023/03/24/15218291t1h5cb2.jpg)
Koolivõrgu korrastamise teema kütab praegu kirgi mitmel pool Eestis, Pärnumaal on koolide sulgemine ja kooliastmete vähendamine teravalt päevakorral Lääneranna vallas.
Taskuhääling ⟩ Suur osa Eestit väljaspool Tartut ja Tallinna ongi ääremaa
Päev enne Lääneranna volikogu istungit, kus teemaks just kohalik koolireform, arutlesime maapiirkonna kodulähedaste koolide ja nende saatuse üle Pärnu Postimehe taskuhäälingu saates “Sõnu ei söö”.
Haridus- ja teadusministeeriumi kohalike omavalitsuste koostöö ja koolivõrgu nõunik Piret Sapp tõi esile, et mitu Pärnumaa omavalitsust maksavad põhikooli arvelt peale gümnaasiumiastme säilimisele ja on valmis madalamaid kooliastmeid sulgema. Nõuniku arvates võiks gümnaasiumide pidamine olla riigi vastutus. Pealegi on riik need õppekohad Pärnu- ja Läänemaale loonud.
Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike uuringute keskuse RAKE teadlaste valminud uuringu “Õpilaste arengu ja koolivahetuse toetamine eri tüüpi põhikoolides” autorid Helen Urmann ja Liana Roos jagavat teadmist, miks lapsevanemad eelistavad vahel kodulähedasele koolile hoopis palju kaugemal asuvat väikekooli.
Kui me vaatame koolivõrgu korrastamise plaani praegu Lääneranna näitel, siis milline on ministeeriumi seisukoht?
Piret Sapp: Kui rääkida Eestis laiemalt, siis haridusvõrgu arengusuunad on aastal 2021 juba kokku lepitud ja eks omavalitsused, eriti maapiirkondades, toimetagi, vaadates praegust õpilaste arvu, paljuski neid suundi järgides.
Üks on see, et kodu lähedal võiks olla eelkõige lasteaed ja esimesed kooliastmed, põhikooli kolmas kooliaste aga laste arvu kahanedes vähemates koolides. Gümnaasiumiastmega koolide pidamine võiks olla riigi vastutus.
Kui mõelda Lääneranna vallale, siis 1992. aastal oli seal umbes 1200 last. Praegu elab vallas 459 last.
Küsimusele, kas seitset kooli on võimalik pidada sellisel kujul nagu praegu ja nende kooliastmetega, niimoodi, et kvaliteetne haridus oleks tagatud, on ilmselt vastus “ei”.
Seetõttu tunnustan kõiki kohalikke omavalitsusi, mis näevad neid probleeme, julgevaid neid oma kogukondades arutada ja on sellel teemal valmistanud ette vastavad otsused, mis ma väga loodan, ei ole mõeldud ühe õppeaasta raames, vaid ikkagi 10–15 aastat ette.
Kas ministeerium on andnud soovitusi, kuidas koolivõrku korrastada ja leida parim lahendus?
Sapp: Eks omavalitsuse enda võimekus ole siin oluline. Kui me vaatame Lääneranna valda, siis õpetaja keskmine koormus on seal 0,62. See tähendab, et sellisel kujul väga jätkusuutlik toimetada ei ole. 62 protsendi Lääneranna õpetajatest on üle 50aastased. See tähendab aga, et praegu veel on õpetajad olemas, aga järelkasvu selles koolivõrgus tulemas ei ole.
Ja õpetaja tuleb ju ikkagi kooli siis, kui ta on töötasuga väärtustatud. Kahjuks on nii, et Lääneranna valla õpetaja keskmine palk on Eesti üks madalamaid. Jah, Pärnumaal on õpetaja palk veel madalam Põhja-Pärnumaa vallas, kus on omad koolivõrgumured.
Üks küsimusi, mille üle omavalitsus saab mõelda ja mis ei ole aruteludes väga tähelepanu väärinud, on see, et pannakse kinni algkoole ja gümnaasiumiaste säilitatakse. Ometi on riik need õppekohad Pärnu- ja Läänemaale loonud.
Lääneranna koolimajad on üsna hädises seisus. Kas osa koole tuleks sulgeda juba sellepärast, et ehitada Lihulasse uus koolihoone?
Sapp: Kahtlemata on Lihulas õpilasi Lääneranna koolivõrku vaadates kõige enam. Selge on seegi, et Lääneranna 1238 õppekohast on täidetud vaid 38 protsenti. See on ka põhjus, miks väga palju hoonete ülalpidamise raha läheb just taristusse. Selle võrra saavad vähemal palka õpetajad, tugispetsialistid, koolijuhid.
Jah, on vaja teha mõistlikke investeeringuid, aga kindlasti ei ole mõistlik ega võimalik kõiki Lääneranna koolihooneid riigil korda teha. Seega, valikud tuleb teha omavalitsusel.
Jah, on vaja teha mõistlikke investeeringuid, aga kindlasti ei ole mõistlik ega võimalik kõiki Lääneranna koolihooneid riigil korda teha.
Piret Sapp
Piret Sapp
Postimehe ajakirjaniku Andrus Karnau äsja avaldatud arvamusloost jäi mulje, et see on nagu tingimuslik. Et kui tahate uut koolihoonet, peate midagi ette võtma.
Sapp: Haridus- ja teadusministeerium ei ole küll andnud Lääneranna vallale ühtegi investeeringulubadust, mis tagaks neile koolide sulgemise puhul suured investeeringud.
Põhikooli meetme toetus, mis on järgmise perioodi tõukefondide toetus, läheb kõik Ida-Virumaale. See, omavalitsuse oma rahakott ja CO2-toetused, mis ei ole väga suured, on need, millega valdav osa omavalitsusi haridusvõrgu korrastamisel arvestada saab. Kui just poliitiliselt ei otsustata lisameedet.
Kas koolivõrgu kohta tehtud uuringud on näidanud, milline olukord maapiirkondades valitseb?
Helen Urmann: Ma ei jääks siinkohal pidama ainult maakoolidele, vaid me vaatasime üldiselt, kuidas õpilaste üleminekuga (ühest koolist teise, toim) on, ja põhjusi on erinevaid. On süsteemset üleminekut, kui maapiirkonnas pannaksegi teatud kooliastmed kinni. Kuid on teisigi põhjusi, miks õpilased teise kooli üle lähevad.
Muidugi on see alati õpilastele suur muutus. Et nad aga tuleksid sellest edukalt välja, et ei kannataks nende õpiedu, emotsionaalne heaolu ega suhted, tuleks seda üleminekut toetada.
Ükskõik, millise otsuse omavalitsus teeb, kas jätab avatuks esimese või teise kooliastme, igas vanuses ja kooliastmes on oma head ja vead, kui selline üleminek tuleb.
Mis eas oleks kõige valutum kooli vahetada?
Liana Roos: Varasemad uuringud on tõesti keskendunud sellele, et leida see kuldne iga, kui kõige paremini sobiks ühest koolist teise minna. Paraku on teadlased jõudnud järeldusele, et vanus on ainult üks aspekt väga paljude aspektide jadas.
Mõni uurija on väitnud, et selline üleminek võiks jääda võimalikult hilisesse ikka, kuna esimestes kooliastmetes ei ole õppijad veel nii küpsed, et ise toime tulla ja kodukohast kaugemale sõita.
Samal ajal võib hilisem üleminek langeda kokku teise keerulise ea, teismeeaga. Siin on uurijad leidnud, et kui need kaks kokku satuvad, on keeruline. Liiga palju muutusi korraga, millega toime tulla. Seetõttu on praegu küll teaduskirjandus leidnud, et ühte head valemit vanuse põhjal on raske esile tuua.
Eelis on ehk see, et noorematel lastel ei ole välja kujunenud suhtlusring, sõprusuhted pole veel nii olulised ja nad on koolis keskendunud rohkem õppimisele. Teismeeas muutub õppimine vähem tähtsaks ja pigem loevad suhted. Kui seal tuleb katkestus, siis seda valusam on.
Kas uuringust selgus, kui tähtsat rolli mängib kodulähedane kool?
Urmann: Suhtlesime lapsevanemate, õpetajate ja omavalitsuse esindajatega. Vahemaad on väga erinevad. Vahemaa, mida maapiirkonnas veel peeti kodulähedaseks kooliks või lasteaiaks, oli 15–20 kilomeetrit. Sealt edasi räägiti juba pikemast vahemaast. Aga see oli varieeruv olenevalt sellest, kuidas omavalitsuse elanikud paiknevad. Väga hajaasustatud piirkondades on vahemaad tegelikult veel pikemad.
Kuidas ministeerium praegu väikekoole toetab? Milline on mõistliku suurusega kool ja kui kaugel või lähedal asuvat kooli on mõistlik pidada?
Sapp: See sõltub väga paljus vanusest. Ilmselt ei räägi me praegu kodulähedusest gümnaasiumide ega kutsehariduskoolide puhul. Kuigi mitu Pärnumaa omavalitsust maksab põhikooli arvelt peale gümnaasiumiastme säilimisele ja on valmis tegema otsuse sulgeda madalamad kooliastmed. Siin tuleks hoolega mõelda kõigepealt vastutusele. Põhihariduse andmine on kohaliku omavalitsuse põhiülesanne.
Aga mille riik praegu tagab? Me kõik teame, et kohaliku omavalitsuse tulubaasi rahast tuleb üldiselt koolikarpide ülalpidamine ja osa töötajate palgarahast. Valdav osa õpetajate töötasudest tuleb omavalitsustele sihtotstarbeliselt antavast tööjõukulu toetusest. Selles suhtes on maapiirkondades õpilaspõhised toetused märksa kõrgemad kui linnas. Näiteks: Lääneranna vallas on võrreldes Tallinnaga 77 protsenti suurem pearaha, mis võimaldaks seal ka märgatavalt hõredamat koolivõrku hoida.
Üle 40 miljoni euro läheb käesoleval aastal põhikoolide puhul selleks, et väiksemateski maakoolides maksta õpetajatele samaväärset palka nagu Tartus või Tallinnas.
Seal, kus rahvastiku tihedus suurem, on ehk lihtsam koolivõrku ülal pidada. Maapiirkonnas tähendab kooli kadumine palju rohkemat kui kõigest ühe haridusasutuse sulgemist. Mida tähendab ühele külale või asulale kooli kaotus ja kas seda uuringus mainiti?
Urmann: Kindlasti mainiti. Tuli jutuks seegi, et kui vähendatakse kogukonnale olulisi kooliastmeid ja kui lapsevanemad käivad tööl suuremates asulates, kus on kõik kooliastmed olemas, siis nad pigem viivad oma lapsed sinna ega jäta neid kohta, kus nad peavad hiljem kooli vahetama. See tuli murekohana välja.
On lapsevanemaid, kellele piirkondliku kooli olemasolu on väga tähtis ja kes on valmis olenemata kõigest panema oma lapsed sinna. Aga kui võimalused ja olud on teised, kalduvad lapsevanemad sellistest koolidest lapsi ka ära võtma ja see vähendab maal väikestes kogukonnakoolides laste arvu veel.
On lapsevanemaid, kellele piirkondliku kooli olemasolu on väga tähtis ja kes on valmis olenemata kõigest panema oma lapsed sinna.
Helen Urmann
Kas vastab tõele, et näiteks Metsküla kool ei ole paljudele seal käivatele õpilastele sugugi kõige kodulähedasem kool?
Sapp: Meile teada info kohaselt küll. Metsküla kool, mis praegu on kuueklassiline ja kus vanemad on ühtlasi sellega rahul, et see ei ole üheksaklassiline, siis 21 lapsest on see kodulähedane kool seitsmele. Ülejäänutele on lähim kool Lihula.
Siin vajaks analüüsi ja kogukonnaga arutelu, mis on Metsküla kooli tugevad küljed, mis sunnivad last panema kaugemale kooli – kodulähedus ei olegi alati kõige tähtsam. Mis väärtusi peaks Lihulas arendama, hoidma, kasvatama, et need lapsed saaksid käia kodulähedases koolis ja samades tingimustes?
/nginx/o/2023/03/24/15218293t1hb969.jpg)
Kas teie uuringus mainiti samalaadseid juhtumeid?
Urmann: Meile sattus uuringus päris mitu näidet, kus vanemad viivad teadlikult lapsed kodulähedasest kaugemale kooli. Põhjusel, et tegemist on väikse kooliga, kus lapsega tegeldakse individuaalselt ja lapski vajab ehk eraldi lähenemist. Vanemad on väga väärtustanud seda ja sellepärast pannud lapsed väiksemasse kooli, mis neile paremini sobib.
Roos: Enamasti on tegu just hariduslike erivajaduslike lastega, kelle vanemad eelistavad rahulikku koolikeskkonda. Nad on esile toonud, et õpetajatel on seal rohkem mahti pühenduda.
Sapp: Tooks kõrvalnäite, et Eestis õpib 62 protsenti lastest koolides, kus on 300–1000 õpilast. Vaid viis protsenti on alla 100 õpilasega koolid. Aga seda, et kodulähedane kool on tuge vajavatele lastele olulisem kui suurem kool, ei saa me väita. Ei ole ühtegi uuringut, mis tõestaks, et suuremates koolides tehakse tuge vajavate lastega kehvemat tööd.
Vanema valikuid tuleb alati austada. Aga suuremates koolides on tuge vajavaid lapsi võimalik toetada enamalt jaolt seepärast, et seal on kõik tugispetsialistid olemas.
Näiteks (Põlva valla, toim) Kauksi kooli sulgemise üks põhjusi oli see, et seal ei suudetud lastele tagada tugispetsialistide abi.
Kuidas me nüüd äkki avastasime, et maal tuleb koolivõrk ümber korraldada? Teadmine, et seda on vaja teha, oli ilmselt ikka varem?
Sapp: Õpilaste arv on omavalitsustele, mis on ju ise oma hoonete omanikud, juba kümneid aastaid ette teada. Enne 2017. aasta haldusreformi oli meil 213 omavalitsust. Valdavalt maapiirkonnas oli igas omavalitsuses üks kool. Loomulikult oli iga omavalitsus hariduse usku ja pani kõik oma maksumaksja raha sellesse kooli, vaatamata, kas tuleb lapsi peale või ei.
Seniste otsuste kohta ei saa me ka öelda, et kõik on väga hullusti. Peame lihtsalt kohandama koolivõrgu demograafiliste muutuste järgi.
Kui vaadata aastasse 2035, siis needki arvud on meil valdavalt juba teada. 2019. sündis meil näiteks kaks kolmandikku lastest Harjumaal, Tallinnas ja Tartus kuldses ringis.
OECD (majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon, toim) rahvusvahelised uuringud on kinnitanud, et kui me räägime regionaalpoliitikast, jättes välja Tallinna ja Tartu kuldse ringi, siis võimegi öelda, et mujal on meil ääremaa. Me peame kohandama avalike teenuste ja haridusvõrgu sellele vastavaks.
Ei saa öelda, et aastaks 2035 oleks Võrumaal viie- kuni 19aastaste laste arvu kahanemine, mis on -13 protsenti, hullem kui Järvamaal (-28 protsenti). Räägime Kesk-Eestist kui ääremaast.
Me peame vaatama õpilaste arvu, tegema targad valikud, rääkima kogukondadega. Otsustama, et väiksematesse keskustesse jääb elu alles just sellega, et me kindlustame seal lasteaia ja nooremad kooliastmed. Võib-olla ei ole seegi kooli, vaid õppekohana. Võib-olla tuua suuremasse hoonesse veel kultuurimaja, raamatukogu, eakate päevakeskus. Et inimestel on see üks koht ja kindlus, et see jääb. Ja see maja tehakse korda.