LOODUSVAATLUS Värske vahtramahlaga maiustamiseks on juba hilja

Karl Adami
, loodusfotograaf
Copy
Salutihane pajul.
Salutihane pajul. Foto: Karl Adami

Värske vahtramahlaga maiustamiseks on nüüdseks kas hilja või tõesti viimane hetk. Mekkida annab aga veidi vähem magusat, kuid sellegipoolest turgutavat kasemahla. Ma ei ole alati tihanud kasetüvesse auku puurida ja olen oma osa kätte saanud isegi väiksema murtud oksa külge seotud pudelist. Aga kevad on igatpidi kiire aeg ja mõnikord pole looduse jälgijana aega isegi kasemahla koguda.

Sooviksin võimalikult palju näha ja kuulda, sest kevad möödub ju linnulennul ja suurema osa aastast saab seda külluseaega pelgalt meenutada. Viimasel nädalal olen pidanud endale tihti meenutama, et see aastaaeg on alles algusjärgus. Ometigi jõuab meile riburada igasugu kevadekuulutajaid. Mõni on mind oma varajase saabumise ja laulmisega isegi üllatanud, näiteks punarinnad. Meenub, et 2020. aastal noppisid metsvindid puistutes mahapoetunud kuuseseemneid mitu nädalat, enne kui rõkkavalt laulma asusid. Tänavu kostis nende reibast metsavahi laulu juba teisel kohaloleku päeval.

Tagasi üles