/nginx/o/2023/03/29/15225715t1h30f7.jpg)
Tihti arvatakse, et uue harjumuse kujundamine on midagi keerulist: alustuseks tuleb leida aega ja seda napib tänapäeval meil kõigil. Tegelikult osutub tee teadliku liikumisharjumuseni õige lähenemise korral üllatavalt lihtsaks.
Tartu ülikooli psühholoogia instituudi spordi- ja soorituspsühholoogia lektori Aave Hannuse jutu järgi kulgeb umbes pool meie argitoimetusest otsekui automaatpiloodil. “Me ei pea neid teadvustama ega tahtejõudu kokku võtma. Need ongi harjumused. Ja kui elus ei ole siiamaani selliseid poolautomaatseid liikumisharjumusi, saab neid täpselt samamoodi kujundada kui hambapesu või riidessepaneku harjumusi: see ei nõua erilist tahtejõudu,” kinnitab Hannus.
/nginx/o/2023/03/29/15225716t1hc67e.jpg)
Kuigi paljud kipuvad panustama elustiili täielikule muutusele, oleks Hannuse sõnutsi lihtsam alustada, kui lisada igasse päeva kümne minuti kaupa liigutamist, millest siis tasapisi harjumus kujundada. “Ei ole mingit takistust, miks igaüks ei võiks endale liikumisharjumusi kujundada. Mis siis liikumisharjumustes nii erilist on? Esiteks võtab see võrdlemisi palju aega. Teine iseloomulik asi on, et liikudes peame oma puhkeoleku- ehk mugavustsoonist välja minema ja see tekitab selliseid aistinguid ning tundeid, mis alati ei pruugi kõige meeldivamad olla. Kolmas asjaolu on see, et liikumistegevus on kompleksne. See on pikk jada ja nõuab natuke läbimõtlemist,” teab ta.
Tõsiasi on see, et pool inimestest, kes hakkavad sporti harrastama, langevad poole aasta jooksul välja. “Kui järgida neid harjumuse kujundamise kolme nippi ja haakida oma päevakavva kas siis 15minutine jooksuring või 50 istessetõusu enne õhtusööki, siis sellise harjumuse poolautomaatseks kujunemine võtab 18 päeva kuni üheksa kuud. Kolme kuu möödudes ei taju pool inimestest veel, et see liikumisharjumus oleks tugevalt pärisharjumuseks kujunenud ehk kõik võtab aega,” selgitab Hannus.
/nginx/o/2023/03/29/15225717t1hb3b4.jpg)
“Liikumisharjumuse teke võtab umbes poolteist korda rohkem aega kui näiteks puuviljasöömise või veejoomise harjumuse kujunemine. Hea uudis on see, et kui mõni päev jääb vahele, ei ole sel suurt mõju. Keskmiselt on vaja tegevust korrata umbes 66 korda, enne kui see hakkab harjumuseks kujunema. Seega, varuge kannatust ja ärge püssi põõsasse visake,” soovitab Hannus.
Jaapanis uuriti üle 65aastasi elanikke ja leiti, et need, kes liikusid koos teiste inimestega, said tervisele enam kasu kui need, kes liikusid üksinda. Sõltumata liikumise kestusest. “Mõelge järele, kust leiaksite inimesed, kellega koos liikuda oleks tore. Kes julgustaksid, inspireeriksid, aitaksid tüdimusega toime tulla ja tuju üleval hoida,” õpetab Hannus.
Hannuse ütust mööda aitab liikumisharjumust kujundada enda premeerimine. “Inimesed eeldavad, et hea tunne pärast trenni ongi iseenesest preemia. Mul hakkab ju pärast liikumist mõnus. Tegelikult see sageli nii ei ole. Kuigi me tunneme ennast pärast liikumist hästi, siis liikumise ajal tunneb suur osa ennast võrdlemisi ebamugavalt. Loodus on andnud meile pidurdusmehhanismi. Et me liiga palju ei rahmeldaks ega energiat kulutaks, hakkabki meil ebamugav, kui me juba võrdlemisi tempokalt liikuma hakkame,” räägib ta.
Loodus ei ole arvestanud sellega, et tasakaal võib ka paigast minna. “Tänapäeval saavad inimesed väga palju puhata. Näiteks autoga sõita või traktoriga lund lükata. Me olemegi olukorras, kus 2012. aastal kuulutati välja ebapiisava kehalise aktiivsuse pandeemia, ammu enne seda, kui see väljend meile tuttavaks sai,” tõdeb Hannus.
/nginx/o/2023/03/29/15225718t1h2309.jpg)
Ürgne energiakokkuhoiu mehhanism on meile tänapäeval takistuseks saanud. Me peame ise olema nutikad ja vaatama, kuidas liikumine endale meeldivaks teha, iseennast premeerida. “Premeerimise mõte sageli inimestele väga ei meeldi, tundub kuidagi imelik, et mis mõttes ma ennast premeerin. Aga vaadake näiteks võrkpallureid. Kui nemad korralikult mängivad, siis nad ikkagi innustavad ja tunnustavad üksteist: tubli töö, hästi paned! Samamoodi võime meiegi end julgustada ja kiita. Sest ajul ei ole väga vahet, kas kiidab keegi teine või kiidame ise. Näiteks selle eest, et ma lifti asemel lähen trepist. Või selle eest, et pargin auto ära kilomeeter enne töö juurde jõudmist ja lähen viimase kilomeetri jalgsi. Või selle eest, et ma enne õhtusööki teen 50 kätekõverdust,” selgitab lektor.
“See premeerimine, et meil hakkaks mõnus, on harjumuse kujunemise üks võtmemehhanisme. Kiidame ennast pisikeste sammude eest, mis iseenesest meile ebamugavust ei tekita, niimoodi aitame sellistel harjumustel juurduda,” soovitab Hannus.
/nginx/o/2023/03/29/15225603t1h708f.jpg)