Marika Erismaa ⟩ Kui suur peab olema mure, et seda märgataks?

Lääneranna vald otsustas Lõpe kooli selle aasta sügisest sulgeda. Foto: Mailiis Ollino

Kui mure kodukoha saatuse pärast kasvab hiigelsuureks, tahaks seda kangesti jagada. Ütleb ju vanasõnagi, et jagatud mure on pool muret.

See „kirves”, mis praegu ripub paljude maakoolide kohal, paneb mind mõtlema, kas vanemad, kes 30 aastat tagasi otsustasid loobuda töökohast pealinna külje all, ikka mõtlesid oma laste käekäigule. Kas see, et pere neljast lapsest üks on lasteaiaeast alates soovinud elada maal ja teha tööd, mis toidab neid, kes kõrgemal meist teevad linnakividel maaelu puudutavaid otsuseid, on olnud õige. Ehk tuleks jahutada kuuese lapselapse õhinat hakata tulevikus „laudameheks”? Üha enam hakkab hinges kipitama mõte, et kas tõesti on meie elutöö ääremaa külas olnud läbinisti valesti elatud elu ja raisatud aeg.

Sama mure on paljudel piirkonna elanikel pannud mõtted liikuma teemal „elu võimalikkusest maal”. Muret tunnevad omad ja võõrad, kunagine kauaaegne koolijuht, armsa kodukooli töötajad, lapsevanemad, vilistlased, ettevõtjad ja külalised, kes meie koolis käinud.