Suur-laukhaned, keda iga päev kiikasin, jäid lumega luhale pidama ning kaunid ohakalinnud külastasid suurte salkadena umbrohuribade kõrval aedugi, kust said kergema vaevaga söödavat.
Mõnel pool on praeguseks märgata esimesi karulaugulehti ja tundub, et neid lähiajal värske lumega enam katma ei hakata. Kui aga vahepealsetel päevadel taevast tihedat lund puistas, piilusin ühe märja ala poole, mis veel mõne nädala eest oli suurvee all ja kus koprad krõmpsutasid isukalt sinna pikitud pajupõõsaid. Kuigi ala oli endiselt vesine, olid ainsad suurvee tunnistajad pajupõõsastesse rippuma jäänud jääkaaned.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2023/04/05/15239454t1hd86c.jpg)