/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Pühapäevane süütute inimeste veresaun Afganistanis ei tekitanud Eestis vähimaidki emotsioone. Valitsuse reageering on arusaadav, aga mitmesuguste valitsusväliste inimõigusi ja humanitaarolukorda jälgivate mittetulundusühingute vaikimine on mõistetamatu. Kas tõesti on põhjuseks asjaolu, et massimõrv toimus meist kaugel ega ole seega meie asi? Kuidas saab nii eksida?
Afganistan on sügavalt olnud meie asi sellest ajast saadik, kui koalitsioonijõud sinna sisse marssisid. Eesti kaitseväelased nende hulgas. Meie suure sõbra ja liitlase USA 38aastase seersandi arulage tegu on nullistanud kõik selle hea, mida eestlased on nii oma sõjalise kohaloleku kui tsiviilabiga afgaanidele andnud.
Praegu on meeleavaldustel nõutud surma küll Ameerika Ühendriikidele ja Barack Obamale, kuid sealsed lihtinimesed võivad koalitsioonisõdureid mõõta ühe mõõdupuuga ega ole välistatud pahameele kandumine ülejäänud riikidele.
USA mõistab süüdlase sõjakohtus ilmselt süüdi ja tema suhtes võidakse kohaldada surmanuhtlust, ent miski ei suuda juhtunut olematuks teha. Justkui poleks olukord olnud niigi kriitiline pärast kinnipeetutelt äravõetud koraanide põletamise juhtumit.
Liitlaste missioon Afganistanis on läbi kukkunud. Turvalisus on endiselt habras, Taliban mõjukas. Taga targemaks: tõsimeeli räägitakse Talibani mõõdukama osa kaasamisest Afganistani tuleviku ja valitsemise üle peetavatesse läbirääkimistesse.
Oleks Eestil vähegi selgroogu, tooksime on sõdurid Afganistanist lähiajal koju. Või vähemalt teeksime poliitilise avalduse oma suhtumisest tsiviilelanike tapatalgutesse. Aga kuidas sa sõpra ja liitlast ikka kritiseerid? Pealegi kanname kaasvastutust, sest eks nõustunud Eestigi, et Ameerika sõduritele tagatakse mujal kohtuliku jälitamise eest puutumatus.