/nginx/o/2023/04/13/15253014t1hf042.jpg)
Pärnut väisanud europarlamendi liikme Riho Terrase arvates on elanikkonnakaitse teema, millega tuleb aktiivselt tegelda nii riigil kui omavalitsuseti. Peame teadma, kes võtab kriisi ajal juhtimise enda kätte ja mida teha, et ükskõik milliseks kriisiks valmis olla.
Külastastasite äsja Pärnu linnavolikogu elanikkonnakaitse komisjoni, kus kõnelesite julgeolekuolukorrast, samuti elanikukaitsest. Kui tähtsad need teemad meile praegu on?
Kindlasti pean oluliseks riigi toimimise kõiki aspekte, mis valmistavad meid ette kõige halvemaks. Eeldada, et sõda tuleb, ei ole mõistlik, kuid selleks valmistuma peab ikka.
Igasugused organisatsioonid, komisjonid, inimesed, kes seda teemat arutavad, on mulle väga olulised. Samuti on tähtis, et riigis ja omavalitsustes on kokku lepitud, kes, mida ja kuidas teeb. Et kes juhib ja mida saame ühiselt teha, et olla ükskõik milliseks kriisiks paremini valmis. Kõige suurem kriis ühele riigile on alati sõda.
Siin Pärnus on vähemalt komisjon, kes selle teemaga tegeleb. Ei usu, et see kõikides omavalitsustes nii on. Aga selliste asjade üle arutledes jõutakse mingisuguse selge tulemuseni. Ma vähemalt loodan.
Tähtis on seegi, et ainult ei räägita, otsustata, vaid ka rahastatakse. Eestis on laiapindsest riigikaitsest räägitud juba pea 15 aastat. Mäletan, kui olin kaitseministeeriumi kantsler, et juba siis alustasin debatti sellel teemal. Sellele järgnesid mitmesugused riiklikul tasemel kokkusaamised ja riigikaitse strateegia.
Aastate jooksul on sõjalisse riigikaitsesse panustatud palju, aga minu hinnangul on nii-öelda tsiviilkaitse, nagu me seda nõukogude ajast teame, või elanikkonnakaitse, nagu seda praegu nimetatakse, jäänud vaeslapse rolli. Vahest alles pärast eelmise aasta 24. veebruari alanud hävitava sõja algust on hakatud mõtlema nendel teemadel intensiivsemalt.
Minu hinnangul peaks praegune valitsus igal juhul mõtlema, kuidas rahastada elanikukaitset, ja nii keskvõim kui omavalitsused peaksid kaasa mõtlema. Ja mis kõige tähtsam: jagama ära rollid, kes mida teeb.
Teie jutust jäi kõlama, et ainuüksi teadmisedki selles vallas on üliolulised.
See oli Isamaa erakonna üks valimisteema ja meie kindel seisukoht on, et riigikaitse õpetus koolides peab muutuma kohustuslikuks. Kohustuslikuks sellisena, et see ei haaraks ainult sõjalist riigikaitset, vaid ka valmistaks kodanikke ette kriisiks ja sõjaolukorraks.
Tuleb ühiselt kokku leppida, mis on need asjad, mida noor inimene ellu astudes peab teadma, ja kuidas ennast kaitsta kriisi- või sõjasituatsioonis.
Riho Terras
Tuleb ühiselt kokku leppida, mis on need asjad, mida noor inimene ellu astudes peab teadma, ja kuidas ennast kaitsta kriisi- või sõjasituatsioonis. Näiteks esmaabi: mida varuda, kuidas käituda. See vajab kindlasti süsteemselt üleriigilist lähenemist, et igal inimesel oleks lihtsam ennast rahulikult ette valmistada, kui midagi peaks juhtuma.
Eesti kaitseväe kunagise juhatajana olete kindlasti kursis, milline on praegune seis meie sõjalises kaitses ja kuidas sujub koostöö naaberriikidega.
Eks alati saa teha paremini, aga arvan, et Eestis on kõik need 30 aastat eri valitsused ja kaitseväe juhatajad panustanud sellele, et oleksime paremini kaitstud. Esialgu läks kogu aur sellele, et saada NATO liikmeks. Arvasime, et NATOsse kuulumine on absoluutne lahendus kõigele. Õnneks ei löödud Eestis seda pendlit väga ühte nurka nagu Lätis või Leedus, kus arvati, et kui me oleme NATOs, siis meil enda kaitseväge vaja ei ole.
Hiljuti heitis USA kõrge sõjaväelane Leedule ette, et tuleks rohkem ikka ise panustada.
Kindral Ben Hodges (USA Euroopa vägede endine ülemjuhataja, toim) on väga hästi kursis, mis Eestis ja Lätis-Leedus toimub. Ta on mu hea sõber, suhtleme siiamaani.
Eesti on ajateenistust säilitades teinud väga õige otsuse. See oli väga raske poliitiline võitlus selle üle, kas NATOga liitumisel ajateenistus säilib või ei. See on asi, mis on taganud, et väga suur osa elanikest ikkagi teab, milleks valmistuda.
Aga Eesti-sugune riik on selles mõttes väga keerulises seisus, et kui majandustabelid lauale panna, ei saaks meie riik eksisteeridagi. Oleme liiga väiksed, liialt väikse eelarve ja sissetulekuga. Põhimõtteliselt ei saa me seetõttu kõiki ühiskonna rolle täita. Eriti sellise suure, vaenuliku ja vägivaldse idanaabri kõrval. Aga selleks tulebki prioriteete seada ja sõjaline riigikaitse on olnud Eesti prioriteet.
Eelmistele valitsustele pole elanikukaitse võib-olla kõige tähtsam olnud, aga tuleb mõista, et kui kaitseväelased valmistuvad sõjaks, mis toimub tulevikus, on nende igapäevategevus suunatud sellele. Ehk nad valmistuvad millekski ja tegelevadki sellega.
Politseinikud ja päästeametnikud teevad aga iga päev oma tööd ja kõik, mis peaks olema millekski valmistumine, nõuab lisaressurssi ja aega. Seda on väga raske teha, kui oled piiratud ressursiga ja on vaja iga päev nii-öelda tuld kustutada.
Kui tähtsaks peate Soome liitumist NATOga?
See on meile väga-väga oluline otsus. Jõuvahekord Läänemere piirkonnas muutub Soome liitumisega märgatavalt. Eriti veel siis, kui ka Rootsi liitub. Siiamaani on Eesti olnud nagu saareke keset merd.
Soomlastel on väga tugev õhuägi ja rootslastel merevägi. Õhu- ja merepiirkonna kontroll muutub meile palju tugevamaks. Eestis on just nendes valdkondades kõige suurem puudujääk, kuna oleme nii väike riik ega ole võimalik pidada üleval oma õhu- või mereväge. Kui enne on NATO laevastik ja õhuturbemission tulnud siia üle Euroopa, siis praegu oleme ikkagi Rootsi ja Soome õhukaitse all, kui peaks päris sõjaks minema.
Meil on vennasrahva soomlastega väga tihe sõjaväeline side olnud vähemalt 100 aastat.
Riho Terras
Meil on vennasrahva soomlastega väga tihe sõjaväeline side olnud vähemalt 100 aastat. Selle üle on ääretult hea meel, et nad on nüüd selle organisatsiooni osa. See näitab ka Venemaale selgelt, et sõjalise vägivallaga strateegilisi eesmärke pole võimalik saavutada, sest Venemaa eesmärk oligi, et NATO ei laieneks itta. Ukrainat rünnates andsid nad soomlastele-rootslastele hoopis signaali NATOga liituda. Seega, Venemaa on muutunud seetõttu nõrgemaks, mitte tugevamaks.
Milline on olukord Ukrainas? Oleme juba pikka aega oodanud ukrainlaste vastupealetungi.
Ootasime nii Venemaa ja Ukraina kevadpealetungi. Eeldan, et Venemaa pealetung on juba päris päris mitu nädalat käinud ega ole nad kusagile jõudnud. Bahmut, Avdijivka, Vuhledar – nendes piirkondades on Venemaa teinud ikka väga palju pingutusi, aga reaalselt on isegi taktikalise edu saavutamine olnud keeruline.
Peame pöörama tähelepanu, et alates 24. veebruarist 2022 ei ole venelased saanud enda kätte mitte ühtegi oblastikeskust. See tähendab, et ka nende taktikalised eesmärgid ei ole saavutatud.
Ukrainlased valmistavad ette vastupealetungi oma territooriumi vabastamiseks. See on kindel. Nad on seda ise öelnud, kuid see tuleb välja kõikidest analüüsidestki. Lääneliitlased on panustanud relvastuse, varustuse, laskemoona ja väljaõppega, et seda vastupealetungi toetada.
Küsimus on selles, et kui seda teha liiga kiiresti, ei pruugi see olla efektiivne. Minu hinnangul valmistavad ukrainlased korralikult ette, õpetavad välja oma mehed, õpetavad neid kasutama moodsaid relvi, mis nende käsutusee on antud. Aga parem on, et me ei tea, millal see pealetung tuleb. Sest kui meie teaksime seda, siis teaksid seda vastasedki. Aga usun, et see tuleb ja lähema kuu aja jooksul. Ja siis on ka minu arvates lääneriikidel toss välja. Ehkki seda on kahju tunnistada.
Aga ükskõik kui edukas või edutu see pealetung ei ole, siis selle peatumisel juhtub see, et hakatakse läbi rääkima. Peame paluma jumalat ja toetama ukrainlasi, et see vastupealetung jõuaks võimalikult kaugele. Mida kaugemale ukrainlased jõuavad, seda parem Eestile.
Kui tõenäoliseks peate, et ukrainlased Krimmi tagasi saavad?
Ma ei välista seda. Palju keerulisem on vallutada tagasi alad Donetski oblastis, kuna seal on vaenlane väga pikalt ennast sisse kaevunud ja vägesid on kaua ette valmistatud.
Krimm on avatud maastikuga, kus suure soomusega lihtne liikuda. Nii et ma arvan, et Krimmi vallutamine on võimalik, aga nõuab erakordselt head operatiivkunsti oskust, õnne ja täielikku toetust.
Kõige tähtsam on minu arust Ukraina jaoks eraldada Krimm ülejäänud Venemaast ehk võtta enda kätte Melitopol ja Mariupol, et ei oleks võimalik varustada Krimmi maad mööda. See oleks juba suur operatiivedu. Aga strateegiliselt muidugi on Krimmi võtmine oluline. Usun, et kui Ukraina võtab Krimmi tagasi, saab praegusel Venemaa juhtkonnal olema väga raske.
Kui palju te ise Eestis elades olete ükskõik milliseks kriisiks valmis?
See on tõesti hea küsimus. Vaatasin oma varu üle ja jätab soovida. Ehk mul on mingisugused asjad kodus olemas nagu konservid ja kaevuvesi näiteks, aga süsteemselt ma tõesti valmistunud ei ole. Kuid olen kõik üle vaadanud ja selle alusel saab hakata edasisi samme tegema.
Sellega on nii, et eks me tea küll, mida tegema peab, aga paljud meist ka päriselt seda teevad?
