Heli Tooman ⟩ Milline linn oleks Pärnu ilma turismi ja külastajateta?

Tartu ülikooli Pärnu kolledži turismimajanduse emeriitdotsent Heli Tooman arutleb, milline oleks Pärnu ilma turismita. Foto: Urmas Luik

Hulk aastaid tagasi oli mul võimalus Pärnu linnavolikogu istungil rääkida turismist ja teeninduskultuurist. Ühed leidsid, et need teemad on linnale olulised, teised jälle, et turismil on linnamajanduse seisukohast marginaalne tähtsus, kuna turismisektorist laekuv maksutulude osakaal oli vaid viis protsenti linnamajanduse asutuste maksutulust ja teeninduskultuur on iga organisatsiooni eraasi ega ole volikogu teema.

Kahjuks ei jäänud tookord aega selgitusteks, millised on turismi laiemad otsesed ja kaudsed mõjud linnaarengule, kuidas tajub külaline ja ka linnaelanik külalislahkuse ja teeninduskultuuri olemasolu või selle puudumist.

Küll aga oli võimalik esitada küsimus ja ärgitada mõttevahetust: milline linn oleks Pärnu ilma turismi ja külastajateta? Sellise küsimuse võiks praeguste maksutõusuplaanidega seonduvalt esitada tõsiseks kaalumiseks uuele valitsusele: milline riik oleks Eesti ilma turismita? Siinkohal mõni Pärnu linna ja turismiga seonduv mõte.

Milline näeks Pärnu välja, kui üle 38 aasta Pärnu linnapea kohuseid täitnud Oscar Brackmann poleks oma südameasjaks võtnud Pärnu linnakujunduse viimist kavakindlale alusele, seades muu hulgas selgelt sihikule Pärnu arendamist rahvusvahelise kuurortlinnana.

Seda eesmärki ning kohalike elanike ja linna külaliste huve ja heaolu silmas pidades alustati 1882. aastal ka Rannapargi rajamist. Kava koostajaks kutsuti Venemaa juhtiv maastikuarhitekt Georg Kuphaldt ja sellest sai Pärnule paljudeks aastakümneteks üldtunnustatud juhindumiskava. Võib öelda, et Brackmanni sattumine linnapea ametisse oli linnale tõeline õnneloosivõit.