Kuigi Augustiunetuse eestvedajad Gea Kammer ja Eleka Rugam-Rebane otsustasid populaarse tänavafestivaliga lõpetada, ei kavatse nad kogutud teadmisi kultuurikorralduse vallas sugugi vaka all hoida. Kammer märkis vastses Pärnu Postimehe taskuhäälingu saates “Sõnu ei söö”, et aastatega on kogunenud palju huvitavaid ideid ja oleks väga kahju, kui neid ei saaks ellu viia.
Miks otsustasite Augustiunetuse korraldamisest loobuda?
Eleka Rugam-Rebane: Tahaks elutargalt öelda, et igal asjal on algus ja lõpp. Kui me 2010. aastal Augustiunetusega alustasime, isegi veel mitte teades, mis sellest välja tuleb ja mida see endast üldse kujutama hakkab, saime üsna kohe aru, et meil on selle festivaliga siin linnas täita väike missioon. Supeluse tänav oli toona suve teises pooles ikka täiesti välja surnud. Meile tundus, et see ei ole õiglane Pärnu ega Pärnu suve suhtes.
Hiljem, kui saime aru, et Supelusega on meil juba missioon täidetud, ja sinna tulid teised ettevõtjad, üritused, korraldajad meie tuules, liikusime edasi vanalinna ja täitsime seal sama missiooni. Siis kulgesime jõe äärde.
Meile tundus, et on hea lõpetada laineharjal, selmet hakata ennast kordama.
Eleka Rugam-Rebane
Nii suuremaid kui väiksemaid samas formaadis tegijaid on juba tekkinud mitu. Meile tundus, et on hea lõpetada laineharjal, selmet hakata ennast kordama. Olgem ausad, 11 aastat on päris pikk aeg ühe festivali elukaares. Loomulikult on festivale, mis on pikema ajalooga, aga Augustiunetuse puhul tundus meile, et praegu on paras aeg sellele joon alla tõmmata. Kuid kes teab, mis elu toob.
Loodetavasti ei hoia te aastatega korraldajana kogutud teadmisi vaka all?
Gea Kammer: Muidugi mitte. Üldse on elu kestel kogunenud nii palju huvitavaid ideid, et oleks väga kahju, kui neid ei saaks ellu viia.
Aga tõesti, Augustiunetus on võtnud ikkagi väga-väga suure osa meie viimase kümnendi elust ja igast aastaringist. Festivali ettevalmistus algab ju palju varem. Mis tähendab seda, et ega me suvepuhkustest midagi tea.
Ühel hetkel tõesti leidsime, et me oleme kõike seda, mida tahtsime, saanud teha, ja mõtlesime, kuidas saaksime linnale veel kasulikud olla. Võib-olla annaks ruumi teistele üritustelegi, tooks fookusesse selle, milline Pärnu olla tahab: milline kultuurilinn või loov linn.
Milline seis meil üldse kultuurivallas on? Gea Kammer, te osalesite ka Pärnu kultuuristrateegia väljatöötamisel.
Kammer: Loov Pärnu – meil on samanimeline veebileht, mis sisaldab kultuuristrateegiat. See on väga suur saavutus, et Pärnul selline dokument olemas on. “Dokument” on küll liialt alatähenduslik sõna, sest see ei ole kõigest üks paber. Tegelikult tuleks kõigil pärnakatel sinna sisse vaadata ja aru saada, kas nad resoneeruvad sellega, mis seal kirjas. Seal on väga-väga ilusad mõtted, aga küsimus on, kuidas hakata neid ellu viima.
Visiooni ei ole paberile pannud paar ametnikku, vaid seal on paljude kultuuritegijate väga pikas arutelus koorunud mõtted.
Gea Kammer
Selle visiooni ei ole paberile pannud paar ametnikku, vaid seal on paljude kultuuritegijate väga pikas arutelus koorunud mõtted. Nüüd on õnneks turismiinimesedki kaasatud. Minu ettekujutuses võikski Pärnu olla just selline nagu see visioon. Hea meelega näeks, et kõik kogukonnad, kes siin vähegi tegutsevad, selles suunas liiguksid.
Mida siis kohalikud loovinimesed nüüd tegema peaksid või mis suunas liikuma?
Kammer: Pärnu-suguste kuurortlinnade puhul on hooajalisus juba sisse kirjutatud ja selliseid linnu on maailmas palju. Sisuliselt on kolm stsenaariumi, kuidas ennast defineerida. Et kas me oleme linn kui muuseum. See tähendab, et külalised ja kohalikudki vaatavad, missugune linn me oleme. Oleme teinud ilusaks mõne ajaloolise maja, mingid ekspositsioonid. Käime vaatame korraks üle ja elame oma elu edasi.
Teise stsenaariumi järgi oleksime linn kui festival, mida me vist praegu kõige rohkem olemegi. Et suveperioodil on tohutu melu, metsikult rahvast, palju tegevust, üritusi ja talvisel perioodil valitseb vaikelu.
Kolmas variant on, et oleme loov linn, mis kus elu pulbitseb aasta ringi. Et oleme suutnud tagada pideva kultuurielu pealekasvu, siia tahetakse tulla. Mitte ainult passiivselt midagi tarbima või vaatama, vaid et oleme loonud keskkonna, mis on väärtus omaette. Et see pakub head pinnast mis tahes loovtegevuseks, mis omakorda mõjutab majandust.
Sellised kolm stsenaariumi siis. Pärnu linna kultuuristrateegia keskendub sellele kolmandale. Seda aga ei ole just kõige lihtsam ellu viia ja kõik võtab aega.
Kuidas see ikkagi täpsemalt välja näeb?
Rugam-Rebane: Ma olen mõelnud selle peale, mida oleks vaja, et siin tekiks initsiatiiv. Arvan, et eelkõige on vaja tuge ja mõistmist. Mitte ainult rahalist tuge. Kui näiteks tuleb mingi initsiatiivikas noortegrupp, ja meil on palju neid noori, kes tahaksid üritusi teha, siis me anname tõesti selleks võimaluse.
Sellist initsiatiivi tuleb tõesti toetada, turgutada ega tohi maha teha.
Näiteks: Augustiunetuse puhul oli meie kogemus, et otsisime hästi erinevad koostööpartnereid, nii ettevõtjate kui toitlustajate poolt. Ühesõnaga, need, kellele see festival toob reaalselt kasu oma toimumisega. Et siia tulevad kümned tuhanded inimesed, kes tarbivad midagi, ööbivad siin. Ehk tuleks tekitada ettevõtjates ja majandusinimestes seda mõistmist. Minu arust ütles meie uus kultuuriminister (Heidy Purga, toim) väga hästi: kultuur ei ole ainult kulu, vaid see aitab ka sinu äril õitseda.
Minu arust ütles meie uus kultuuriminister väga hästi: kultuur ei ole ainult kulu, vaid see aitab ka sinu äril õitseda.
Eleka Rugam-Rebane
Toon väga lihtsa näite: kui me olime oma festivaliga Pärnu vanalinnas Kuninga ja Pühavaimu tänaval ja tõime esinejad otse mõne kohviku või restorani ukse ette, mis siis juhtus? Pole just keeruline mõista, et tuli nii palju kliente, et võib-olla ei jõudnud kõiki ära teenindada. Nagu oleme kuulnud, siis meie festivali ajal tegid päris paljud toitlustajad oma aastakäibe. Mitte ühe õhtu, mitte suve, vaid terve aasta käibe.
On selge, et linn ei suuda toetada rahaliselt absoluutselt kõiki ettevõtmisi suurel määral. Ressursid on piiratud. Aga kui üks või teine korraldaja läheb ettevõtjate juurde ja proovib neid kaasata, siis oleks hea, kui mõistetaks, et korraldajad ei tule raha nuiama, vaid sellest saavad kasu paljud.
Linn ei pea tõesti kõike kinni maksma. Kuid kas pole nii, et omavalitsus peaks looma tingimused tahta midagi korraldada? Ja mitte ainult paaril–kolmel päeval aastas, vaid aasta läbi.
Kammer: Olen samuti seda meelt, et linn ei pea kõiki algatusi kinni maksma. Asi on suhtumises. Kui kultuuristrateegias on öeldud, et me toetame julgeid ideid ja tegutsemist, siis millega? Millega me tegelikult toetame seda?
Oleme aastate jooksul kogenud väga erinevat suhtumist. Oleme teadlikult püüdnud rääkida, et me ei tööta kasumi nimel. Me ei ole järjekordne kultuurikorraldajate punt, kes tahab suurepärases kuurortlinnas kiiresti palju raha teenida. Et paneme paariks päevaks laada püsti, müüme hästi palju alkoholi, kutsume DJ, siis paneme raha taskusse ja adjöö!
Vastupidi, me tahame suunata seda keskkonda, mis siin on. Et inimesed tunneksid, et nad on siin vabad. Selline boheemlaslik, kuid natuke väikekodanlik, mõnus õhkkond. See oli see, mis Augustiunetusele rahvast juurde tooma hakkas. Just suhtumine, et see ei ole mingi meie eraäri.
Ka ametnike suhtumine peab olema selline, et kui siin on olemas tegijad, kes tahavad midagi teha või teistmoodi katsetada, julgetaks riskida. Ei tasu neid üksi jätta või öelda, et “ma ei tea, mulle see esineja ei meeldi ja ma ei viitsi teiega jagelda”.
Ära takista! See on sõnum. Kui väikesed kogukonnafestivalid küsivad meiega võrreldes ikka väga vähe raha, 500 või 1000 eurot, siis aruanne ei peaks pärast olema selline, et tuleb tõendada, kas 72 eurot sellest on ikka sihipäraselt kasutatud.
Saan aru, et ametnikud peavad oma tööd tegema, aga küsimus on suhtumises. Kas me tahame näha linnas sedasorti üritusi ja kas neil, kes eri komisjonides toetuste üle otsustavad, on seda avarat pilku mõelda, kas konkreetne üritus ka tegelikult Pärnu linnale mingisugust laiemat kasu toob.
Olen näinud Pärnus mitut toredat algatust, mis ei ole lõpuks siiski sujunud. Näitkes Loomelinnak. Jõekaldal on üht-teist põnevat küll tekkinud ja tekib veel. Kuid kas pole nii, et Pärnus puudub see keskne koht, kus kultuuriinimesed kokku saaksid ja maailmaasju arutaksid?
Kammer: Eks natuke killustunud ole Pärnu küll. Saab öelda, et sellist keset ei ole, aga selle määrab suuresti keskkond.
Mispärast me elustasime festivaliga sellised tänavad, kus varem üritusi otseselt korraldatud ei olnud? Tahtsime näidata inimestele, et linnaruum hakkab kaasa mängima. Kui sa paar–kolm aastat ühes paigas teed ürituse, festivali, hakkab see oma elu elama. Inimestel tekib tunnetus, et see võiks olla lahe koht. Kui selline järjepidevus toimib, tekib kesegi.
Kogu see jõeäärne kant on väga kihvt ja ettevõtjad seal toimetavad. Hoian ainult pöialt, et nad omavahel koostööd teeksid.
Ma ei mõista, miks inimesed eelistavad koostööd mitte teha. Meie näeme, kui palju rohkem kõik võidaksid, kui nad teeksid paremini ja iga päev koostööd. Aga see vajab veel harjutamist.
Kas on võimalik koostöö kommertskultuuri ja professionaalse või süvakultuuri vahel? On neil kokkupuutepunkte või on need kaks eraldi asja?
Kammer: Minu seisukoht on, et need kaks liiguvad järjest rohkem teineteise poole. Aga need ühendused peavad olema elegantsed ja targad.
Augustiunetusega oleme püüdnud ühelt poolt vältida lihtsustatud laadamelu, kuid teisalt on see tõesti sissetuleku koht. Piletita üritus peab arvestama, kuidas kulusid katta ja leida tasakaal.
Heidame pilgu Pärnu tulevale kultuurisuvele. Kas pakutavast piisab meile endile ja linnakülistele?
Kammer: Alati saab rohkem teha. Mitte niivõrd mahu mõttes, vaid stiilide mõttes. Kõige kurvem oleks, ja loodan, et seda ei juhtu, kui Pärnus on liiga palju ühetüübilisi üritusi. On need siis laadad või spordiüritused ja sa pead põnevat tikutulega otsima. Mitmekesisus peaks kindlasti olema. Loodan, et selliseid üritusi tuleb ja korraldajad neid pakuvad.
Toome siia juurde turismi mõõtme.
Kammer: Kui me räägime turismist, siis on väga huvitav, et just täna (teisipäeval, toim) toimub kultuurikobara kokkusaame, kus räägitakse just kultuurist, turismist ja kultuuriturismist. Et me tahame turismilinnana rahvusvahelise mõõtmega kvaliteetüritusi, mis võiksid tuua siia rohkem külastajaid ja mille abil saaks kõigis sektorites käivet ja tulu kasvatada. Ongi küsimus, kas meil piisab selliseid rahvusvahelisi üritusi, ja kui ei piisa, siis tuleks hakata nende peale mõtlema. Kas annab midagi omavalitsuses ära teha või teiste tegijate abi kasutada, et neid oleks rohkem?
Kui Augustiunetuse teisel või kolmandal aastal tulid meile juba turismigrupid Soomest, saime aru, et meil on potentsiaali kasvada rahvusvaheliseks ürituseks. Ööbimiste arv ja kõik see raha, mis siia jäetakse, on oluline. Samamoodi nagu Öövalgel meelitab väljaspool hooaega praegu siia nii eestlasi kui välismaalasi, see ongi juba rahvusvaheline festival. Selliseid asju peaks minu meelest olema rohkem. Pärnu kannaks need välja küll.
Ühesõnaga, potentsiaali on hästi palju. Meie sõnum on: hakake tegutsema!
/nginx/o/2023/04/21/15271489t1h2b8a.jpg)
/nginx/o/2023/04/21/15271490t1h6801.jpg)