Üllar Meriste ⟩ Püha lehm või tasakaal?

Pesitsevad kormoranid Sorgu saarel. Foto: Kormorangrupp

Sissejuhatuseks pean pöörduma tagasi lähiajalukku. Kaks aastat on möödunud aprillipäevast, kui rahvusringhäälingu uudiste operaatori Verner Vilgasega tõime ”Ringvaate” saates avalikkuse ette jahmatavad kaadrid Pärnu jõelt Tindisaaarte juurest, kus tuhanded aplad kormoranid õgisid kudema suunduvaid kalu. Võimsad kaadrid tekitasid elevust kogu riigis ja kohaliku ajalehe veergudelgi jätkus keskustelu kormorani teemal. Kuid ei enamat: ametkonnad vaikisid, probleemi nagu polnuks.

Aasta möödus, kõik kordus, mustadest lindudest koosnev (loe kala-)hävituspataljon oli taas kohal, ainult et linde rohkem kui  kunagi varem. Lisan siia, et olen nende lindude kogunemist ja ”pidusöömaaega” Tindisaarte juures ja mujal Pärnu jõel jälginud aastaid, aga sellist vaatepilti polnud minu silmad enne näinud …

Nüüd oli aeg ”puid alla panna”, probleem taas kalevi alt välja kiskuda ja avalikkuse ette paisata. Kutsusin kohale “AK”, ”Osooni”, lummavad, kuid alarmeerivad kaadrid kõnelesid enda eest, asjakohased kommentaarid teadlastelt ja loodusuurijatelt, kirjutasin paar artiklit …

Lootusrikkalt ootasin ametnike otsustavat tegutsemist, kuid ei kippu ega kõppu. Siiski, mõni heidutuslask õnnestus kaluritel koos jahimeestega pika lunimise peale välja kaubelda, ent need olid hilinenud ja mõjusid kormoranidele nagu hane selga vesi. Kümned tonnid kudevaid kalu, aga ka kümned tuhanded jõkke asustatud vääriskalade noorjärgud leidsid taas oma lõpu aplate õgardite seedekulglas, heidetuna kaldaäärsete puude tüvedele, okstele ja alustaimestikule.