Nädalast jäi kõlama ⟩ #avalikultrohkemeiaruta

Tõeline saladus. Foto: Andres G. Adamson

Sel nädalal tähistati rahvusvahelist pressivabaduse päeva. Eestile sai sel puhul osaks mõru pill: seekordses ajakirjandusvabaduse tabelis oleme nelja koha võrra kukkunud. Eri meediamajad ja ajakirjandusorganisatsioonid tõdesid: kahetsusväärne. 

Mures oleme Pärnu Postimeheski. Jah, meie ajakirjanike põli on võrreldes Venemaa, Valgevene kolleegidega kerge. Meie ajakirjanike elude kallale ei kiputa, meie ajakirjanikud ei ole sunnitud oma tööd tegema pagenduses. Aga ometi … 

Meediaettevõtete liidu juhataja Merle Viirmaa-Treifeldt kirjeldas olukorda nii: viimase aasta õigus- ja poliitilised protsessid on ajakirjandust piiranud. Muret tekitavaid suundumusi Eestis on mitu. Sage on toimetuste andmekaitse trahvidega ähvardamine ja ka verbaalsed rünnakud ajakirjaniku vastu. Korraliku nimekirja saab kohtuasjadest, mille lõpptulemus kulme kergitama paneb.  

Sõnadega ründed ei tule poe taga vägijooki tarvitanud mehepoistelt, vaid võimupiruka nosijatelt. Ja need ründed ei pruugi olla sõnastatud rämedalt, vaid lausutud täitsa tasasel häälel, suunurgad ülespoole. Justkui head mõtted, soovitused. Meenutame siinkohal mulkide man töötavat vallavanemat Karel Tölpi: “Ootus, mis oleks, on see, et riiklikult lepitakse kokku, et ajakirjandus ei tüüta kaks aastat omavalitsusi. Volikogusid, volikogude juhte, vallavanemaid. Teeme need rasked reformid ära.”

Kuigi Tölpi pärast nende sõnade väljaütlemist korralikult kritiseeriti, on mul isegi hea meel, et see mõte tuli avalikuks. Et ajakirjanik, kodanik jätaks rahule, et keegi midagi ei küsiks – kui paljud poliitikud, ametnikud sellest salamisi unistavad? 

Kaja Kallas kasutas aastaid tagasi Twitteris oma eraelus toimunud muutusest teavitades teemaviidet #avalikultrohkemeiaruta. Näib, et see mõte on levinud ja nihverdanud end privaatsfäärist avalikku. 

Kuigi me peame toimetuses tegelema ka vangide-pättide protsessimisega, teeb vastasseis võimulolijatega, nende viltu vajunud arusaam ajakirjandusest, avalikust arutelust ja sõnavabadusest rohkem kurja kui üksiku päti pretensioon. 

“Kas juristid vaatavad teil kõik artiklid läbi enne, kui te need avaldate?” küsiti mult hiljuti. See tuli ootamatult. Miks peaks? Milline see juristide juhitud ajakirjandus oleks? Kas see üldse oleks enam ajakirjandus? Kas see oleks demokraatia?