Tõnis Lukas: Haridusuuendus on terviklik ja joonistab välja koolide tuleviku

Тынис Лукас. Foto: PM.

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse näol pole tegemist üksnes muudatuste kogumiga, vaid süsteemse terviktekstiga, mis joonistab välja Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide tuleviku.

Seaduses on kohti, mis eelmise versiooniga võrreldes muutunud polegi, kuid samuti olulisi muudatusi nii õppe sisus kui koolikorralduses. Riigikogul on siin arutamist küllaga, sest suur osa seadusest on täiesti uus: nii detailselt pole varem seadusega reguleeritud õppekava, vastustust lapse koolikohustuse täitmise eest ega õpetaja õigusi õpilaste korralekutsumisel.

Tegemist on kokkuvõttes olulisima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Kogu seadus hakkab kehtima 2012/2013. õppeaastast, seega 20 aastat hiljem. See on küllalt pikk aeg, et teha hariduselus muudatusi.

Õppe sisu areneb pidevalt

Esimest korda avatakse õppekava põhimõtted seaduse tasemel. Seaduseelnõus on isegi tunnijaotusplaan valdkondade kaupa, selle arutamine leiab parlamendis kindlasti laialdast vastukaja.

Põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad on teineteisest lahutatud, sest mõlemal on eri eesmärgid õppe sisus. Esimesel puhul on väga olulised võrdsed võimalused, kõigi individuaalne järeleaitamine ja regionaalselt võrdne kohtlemine.

Gümnaasiumiastmes on esmatähtis kvaliteet ja valikud ning see, et kõik koolid suudaksid täita õppekava maksimaalsel tasemel.

Eri taseme õpilastesse tuleb suhtuda põhimõtteliselt erinevalt, see annab võimaluse kasutada algklassides hilisemate kooliastmetega võrreldes teistsuguseid metoodikaid.

Palju tähelepanu on pühendatud õpilaste koolikohustuse täitmise parandamisele, väljalanguse vähendamisele ja hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele. Koolikohustuse mõistet täpsustatakse, põhjendamata puudumiste korral on konkreetne menetluskord, kuidas peavad käituma kool, omavalitsus ja muidugi perekond.

Õpilasega saab rohkem tegelda, kui klassid on mõistliku suurusega, seda eriti põhikoolis. Kui kehtiva seaduse järgi on omavalitsustel eriotsusega võimalik lubatud täitumusnormi (24 õpilast klassis) lõpmatuseni ületada, siis nüüd fikseeritakse erandjuhtude diapasooniks 24-26 õpilast klassis.

Veel tahan rõhutada vägivalla ja koolikiusamise ennetamise järelevalvet koolis. Ruumide ja territooriumi kasutamine korraldatakse võimalusel selliselt, et see ei soodustaks õpilaste ja töötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavate olukordade teket.

Esimest korda on põhjalikult välja kirjutatud mõjutusmeetmete rakendamine õpilaste suhtes.

Eesmärgiga julgustada õpilasi käituma kooli kodukorra järgi ja teistest lugu pidama võib koolis rakendada kirjalikku noomitust, õppetunnist eemaldamist koos kohustusega saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused, pärast õppetundide lõppu koolisviibimise kohustust, vanema koolikutsumist õpilase käitumise arutamiseks, õpilasega tema käitumise arutamist direktori asetäitja või direktori juures.

Loetelu on kaunis pikk, aga kõigile, kes kunagi on koolis käinud, tuleb mõnigi asi tuttav ette. Õpetajad saavad nüüd kindlust, milliseid samme nad võivad astuda, seega lõpeb vahepealne määramatus.

Koolivõrk muutub

Kõige rohkem on uue seaduse puhul vastukaja leidnud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted, mis eelkõige on tingitud õpilaste arvu vähenemisest kõikjal Eestis.

Ükski samm ei ole ette võetud selleks, et õilistada vormi, see tähendab kooli kui asutust, vaid ikka õppe sisulistest vajadustest lähtudes. Kui rääkisin põhikooli ja gümnaasiumi eri eesmärkidest, siis vastavalt on koolivõrk ja kooliastmete eri asendki selles läbi mõeldud ja tasakaalustatult planeeritud.

Luuakse võimalus ühendada omavahel üldharidus- ja huvikool. Mitte ainult ainetunnid ei ole haridus, vaid tegelikult on hariduse komponendid hingeharidus ja aktiivne tunniväline tegevuski.

Paljudes paikades on üldhariduskoolid ainsad, kus neid funktsioone täita, sest huvikooli kõikjal pole.

Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, muutuvad põhikooli astumise tingimused. Ei ole ju enam põhjust võimaldada katsete tegemist esimesse klassi astujatele ehk põhikooli. Omavalitsus määrab igale õpilasele elukohajärgse kooli, kus laps peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on seegi vabade kohtade olemasolul võimalik.

Kui valitsuse otsusega on lubatud erandlikult põhikooli ja gümnaasiumi koos jätkumine, näiteks juhtudel, kui kooli õppekavas algab mõne aine õpetamine riiklikus õppekavas ettenähtust varem, võib sealgi õpilaste kooliküpsust kontrollida.

Põhikoolid kõikjal, gümnaasiume vähem

Eesti eesmärk on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et pidada tugevaid põhikoole väiksemates kohtadeski, oleme muutnud rahastamismudeli senisest soodsamaks põhikoolidele, kus klassis 10-17 õpilast. Et vallad saaksid koolipidamisele panustada, kaob järgmisest aastast omavalitsuste vaheline tasaarveldus põhikooli õpilaste eest, kes käivad muu omavalitsuse koolis.

Kui vallal on põhikool olemas, ei ole vaja teiste koolide kütet, valgustamist ja muud sellist enam kinni maksta. Pangu vald see raha ikka oma kooli arendamisse, linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha niikuinii.

Gümnaasiumisse astumisel on tulevikus sisseastumisnõuded, mis nähakse ette üleriigiliselt. Iga kool võib oma spetsiifika järgi korraldada lisakatseid.

Kuna kõigil gümnaasiumidel on õigus kujundada oma õppesuundi, soovitan põhikoolilõpetajatel mõelda, mida nad tegelikult õppida tahavad. Vooluga kaasa minna ei ole alati õige ja toob hiljem pettumuse. On maakondi, kus üle viiendiku gümnaasiumisse astunutest on sealt õppetöö vältel välja langenud.

Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisel võivad 2012/2013. õppeaastast jätkata peamiselt nii-öelda puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste valikute tagamiseks küllaldane arv klassikomplekte - vähemalt kolm paralleeli. Miks ei võiks igas maakonnakeskuses olla Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool?

Maakonnakeskusest kaugemale jäävates nurkades saab erandkorras säilitada väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad. Õpilasi kaotavad kutsekoolidki, seega on mõnel pool tarvidus gümnaasiumide kutsekoolidega liitmise järele.

Seaduses luuakse selline ühise kooli loomise võimalus, nii et osa õpilasi õpib gümnaasiumi, osa aga kutsekooli õppekava järgi. Nii säilivad mõlemad variandid paikades, kus eraldi koolide pidamine on muutunud raskeks.

Pärnumaa võimalused

Pärnu maakonna üldhariduskoolides oli 2000/2001. õppeaastal 15 200 õpilast, neist 2200 gümnaasiumiastmes. Praegu on Pärnumaal 10 600 õpilast, neist 2300 õpib gümnaasiumis.

Statistikale tuginedes hakkab õpilaste arvu vähenemine Pärnumaal pidurduma, kuid gümnaasiumiõpilaste arv langeb kolmel lähiaastal kolmandiku võrra.

Pärnu linn on viimased aastad tegelnud koolivõrgu korraldamisega ning seal on kindlasti vajalik ja võimalik niinimetatud puhaste gümnaasiumide loomine.

Väljaspool Pärnu linna tuleb aga valdadel tihedale koostööle asuda.

Koolikohustuslik iga tõuseb seaduseelnõu järgi 18. eluaastani. Peame hoidma lapsi haridussüsteemis nii kaua, et nad ei satuks tööjõuturule vara ega ettevalmistuseta.

Sellega anname märguande, et haridustee ei pea lõppema põhikooliga. Seda tasakaalustab muudatus, mille kohaselt tulevikus saavad täiskasvanute gümnaasiumid õpetada alles koolikohustuslikus eas noori. Praegu see võimalus puudub.

Nii ei lange korduvalt istuma jäänud noorte õpetamise koormus liiga kaua tavapõhikoolile, vaid nendega hakkavad tegelema täiskasvanutele mõeldud koolid, kus keskkond selleks sobivam.

Põhimõttelised muudatused nii õppe korralduses kui sisus suudame ellu viia aga üksnes siis, kui toetame neid, kellest edu sõltub: Eesti kooli ja õpetajaid.

Kõik sõltub sellest, kas me tähtsustame kooli, kas õpetajad ja koolijuhid, kes tegelikult peavad suutma nende muudatustega kaasa tulla, tunnevad, et nad on küllaldaselt esile tõstetud ja nende amet väärtustatud. Selle tunnustuse pealt ei tohi me kokku hoida.