Kalamehekirg tõi mehed merejääle kelgutama

Kutselised kalamehed ja jõukamad harrastajadkid lähevad noosi järele lumesaaniga - saa siis aru, kellega parasjagu tegu. Foto: Ants Liigus

Majandussurutis pole tõukejõud, mis tänavugi talvel sajad kalamehed merejääle toob. Kalale kutsub jää, mis viimastel nädalatel on Pärnu lahes kasvanud kohati vaata et 30 sentimeetri paksuseks, nagu kalurid teadsid rääkida.

Jää all ujuvad kalad …

“See on kahe lolli kaikavedu, üks istub jää pääl augu ääres, teine passib jää all suutäit,” sõnas kalamees, kes oli juba paarkümmend kalakest lolliks teinud ja lumme sügavkülma pannud. “Kumb lollim, see kaotajaks jääb.”

Kalale tuli mees seetõttu, et on poiseast saati jääaugu ääres “lolli mänginud” ning talvine kalalkäik on talle nagu mõnele talupojale suvine heinategu: jääb tegu tegemata, poleks ühte aastaaega nagu olnudki.

Ometi pole kalalkäimine isegi sikutiga enam niisugune, nagu see tuttava kalamehe poisipõlves olla võis. Nüüd peab enne kalaleminekut harrastuspüügiõiguse raha eest lunastama. Kiireim viis selleks on mobiiltelefon, mille teel antud maksekorraldus hakkab püügiloana kehtima kaks tundi pärast rahast loobumist. Ainult isikut tõendav dokument peab siis kaasas olema.

Kalamehi kontrollitakse, kuigi mõni arvab, et see ei päästa midagi, sest kui inspektorid kaldal merelt tulevaid mehi ootavad, nende kotisisus sorivad, levib teade sellest jääle kulutulena ning alamõõdulised kalad jäetakse kaasa võtmata. Trahvi teha pole millegi eest.

Kui inspektorid Pärnu kalameestelt küsivad, miks nõnda palju väikesi kalu jääle maha jääb, on vastus kiire tulema: “Lätlased jätavad kalad maha, meie laseme alamõõdulised vette tagasi.”

Naabreid lätlasi olla meie jää peal tõesti palju.

Olgu siis öeldud kas või perenaisele, kes koju toodud kalad pannile paneb, kas või kassile: ahven peab olema ninast sabauime lõpuni 19 sentimeetrit pikk, koha 44 sentimeetrit ja vimb 30, siis ei tule õige hõlma keegi. Emakala, nurgu ja kiiska püüa palju tahad, kas või meri tühjaks.