Täiuslik emadepäevakink

Lilled jätku peenrasse ja hommikusöök voodis ei kõla samuti kuigi ahvatlevalt. Foto: Marko Saarm

Paistab, et vanadusekoll on minugi ukse taha jõudnud, kuid õrna koputamise asemel hoopis lõhkuma kukkunud. Ükspäev tervitasid mind kaks halli juuksekarva, energiatase tundub pidevalt olevat omadega miinuses, ehkki unetunde jagub ja vitamiinipuudus ei kimbuta. Ja kui keegi juhtub mind veel kutsuma mõnele õhtusele üritusele, mis algab pärast kaheksat, võtab muigama küll: selleks ajaks on minu keha ja aju ammu poeukse lukku keeranud. Ise pole kolmkümmendki, aga juba selline hala lahti.

Tähtpäevadele, eriti oma sünnipäevale, olen viimased viis aastat mõelnud õudusega: jälle peab nuputama hakkama, mida süüa teha, millal koristama hakata, et koer ei jõuaks kõike ära mäkerdada, mida ise külakostiks viia või kuidas teha lähedastele viisakalt selgeks, et mina kohe kindlasti pole see inimene, kellele üllatuskingitusi tuua.

Üleüldse muretsen ma vahetpidamata: ükskord lihtsalt hakkasin pihta ja lõppu ei tulegi. On see naiste värk või käib emadusega paratamatult käsikäes? Teinekord, kui pea õhtu lõpuks patja puutub, on aju mõttemaratonist küps mis küps. Aga ka siis on vaja peast läbi lasta homsed plaanid: kuhu kindlasti jõudma peab ja millest annab viilida? Mida hommikusöögiks teha? Kui meriinokombe homseks ikkagi ära ei kuiva, mida siis selle asemel lapsele mänguväljakule selga panna? Mis tegemisi ma olen juba piinlikult kaua edasi lükanud ja millega võiks veel natuke venitada? Kas telefoniarve ikka sai makstud või kustutasin meilile laekunud arve meeltesegaduses enne ära?