GALERII JA REPORTAAŽ ⟩ Pool maad punases ehk Kuidas Sauga kevadjooksust kujunes ilusa ilmaga raske suvejooks

Kümne kilomeetri rajal ületas esimesena päästva lõpujoone Martin Tarkpea. Foto: Jüri Looring

Laupäeva hommikul end kella kümne paiku voodist üles ajades olin täitsa põnevil, sest keskpäeval ootas mind ja Pärnumaa spordisõpru ees uus rahvajooks, kümnekilomeetrine Sauga kevadjooks.

Huvitav, millist pinnast seal tallata tuleb? Kas rahvas ikka tuleb kohale? Kus see võistluskeskus üldse asub? Guugeldanud endale tundmatut aadressi Põõsalinnu 2, sain vastuseks, et otse Sauga südames, Konsumi ja Olerexi vahel.

Viimase kuue aasta jooksul kõikidel Kahe Silla klubi suurüritustel käinuna olin tasemel korraldusega ära hellitatud. Kas nüüdne Treenituse kamp suudab mu ootusi täita? Kas Sauga kevadjooks annab üldse suure rahvajooksu mõõdu välja? Olgu etteruttavalt öeldud: korraldus oli igati vinks-vonks ja ligemale 350 kaasalööjat tähendab mõistagi jooksupidu!

Pulss keris 187ni

Kuna meie pere ärkamine jäi tavapäratult hilja peale, pidime eos maha matma mõtte jõuda kella 10.30ks lastejooksule. Siinkirjutaja pani masinale hääled sisse alles 11.20 ehk ees ootas juba klassikaliseks kujunenud kiirustamine.

Poole 12st võistluspaika saabunud, tegi mass juba agaralt sooja, kohe torkasid silma kollased särgid ehk kohalikud Anu jooksutrennide esindajad. Tuleb välja, et edu alus ongi korrapärane treenimine ja põhjalik soojendus, sest see grupp hõivas nii viie- kui kümnekilomeetrisel võidujooksul lõviosa esikümnest.

Ilm oli kurjakuulutav: päike paistis lagipähe, temperatuur küündis 20 kraadini, ent kosutust pakkusid harvad tuuleiilid.

Sauga kevadjooksul sai naha märjaks ligemale 350 spordisõpra. Foto: Jüri Looring

Minu soojendus piirdus sellega, et jooksin parklast stardimaterjali võtma ja tagasi ehk 500meetrise tiiruga. Küll tegin kaasa stardieelse võimlemise-hüplemise. Ehkki olen igapäevane spordiharrastaja (mängin kossu-jalkat, ujun, sõidan rattaga), olin sel hooajal piirdunud vaid kuutaguse 44minutise jooksutiiruga 8,4kilomeetrisel luitejooksu rajal. Rahvajooksudel sean eesmärgiks läbimise, mitte võistlemise. Ja läbimise nõnda, et ei jookseks end punassesse ehk spordikella pulsinäit jääks alla 170 löögi minutis.

Läksin vist liialt uljalt peale: esimese kilomeetri võtsin asfaldil 4.40ga ja teise, kui talla all juba pehmem ja raskem multši-, mulla- või murupinnas, 5.00ga. Esimesele ringile – mis kulges sealse rajooni korter- ja eramajade vahel, sekka pisut metsatukki ja maanteeäärt – kuluski 25 minutit. Indu andsid majade ette kogunenud ja “Läheb, läheb, pane, pane!” karjuvad elanikud, kellest osa oli välja otsinud puhkpillidki, luues instrumentidega vinget meeleolu.

Kirsiks tordil kujunes 2,5kilomeetri joogipunkt, kus kallasin kaks topsi vett pähe ja ühe kurku, sest lõõskav päike hakkas juba ajudele. Ühtlasi keerasin tagurpidi nokkmütsi otseks, et pisutki kaitset saada. Nüüd, tagantjärele vaadates, püsis mu pulss esimesel neljal kilomeetril igati normis ja oli keskmiselt 150. Ent avaringi lõpusirgeks, kui viskasin kellale esimese pilgu, oli see tõusnud 187ni!

Teine ring oli üks suur kannatamine. Haakisin ühe härra kannule ja tiksusin seal lõpuni. Teise ringi keskmine tempo tuli 5.30 ja pulss 175. Distantsi ainsa kõnnisammu tegin 7,5kilomeetri joogipunktis, kus pähe läks neli topsi ja jõudu andvaks keelekasteks spordijook. Finišeerides maandusin esimese varju andva puu all, tundes peagi külmavärinaid, sest päike oli oma töö teinud.

Tankisin sisse finišist saadud spordijoogi ja moosipalli, vahetasin läbiligunenud särgi ürituselt saadud kvaliteetse jooksusärgi vastu ja õige pea tuli inimese tunne tagasi. Üldse tuleb kiita Sauga kevadjooksu kingikotti: peale eelmainitu sai 13eurose stardimaksu eest veel unikaalse medali, vett, pähkleid, teed, kuponge ja elamusi, mille väärtus ületab raudselt sissemaksu. Peale selle naeratas mulle loosiõnn, mille tulemusena sain neli purki vitamiine.

Läbisin kümme kilomeetrit (spordikell näitas 9.93 km) 52.49ga, mis 80 osaleja hulgas andis 45. koha. Poole lühemal maal sai tulemuse kirja 43 spordisõpra. Peale selle liiguti Saugas ajavõtuta jooksul-kõnnil ja lastejooksudel.

Positiivne mulje

Tuleb välja, et mul polnud ainsana raske. Finiši järel langes sama puu alla hingeldavaid spordisõpru nagu loogu. Kes tundis rõõmu sellest, et jõudis lõpuni, kes sellest, et ei kõndinud kordagi.

Kümne kilomeetri parim naine ja üldarvestuses 11. koha teeninud Anu Piiroja ütles, et säärane suvine ilm oli jooksmiseks maru raske. Treeneril olid teisel ringil jalad juba täiesti pehmed.

Anu Piiroja oli kümnes kilomeetris kiireim naine. Foto: Jüri Looring

“Ega radagi kõige kergem olnud,” analüüsis omanimeliste jooksutrennide eestvedaja, kelle keskmine pulss tuli 174. “Keha saab kuuma ilmaga mingi hetk aru, et ei suuda rohkem pingutada. Tekib hirm täiesti kinni joosta, sest keha pole palavusega harjunud – suvel on ju veel soojem. Mina teen kõik oma trennid hommikul kaheksa paiku, jahedas. Nüüd oligi jalg kohe “paks” otsas. Treenin palju asfaldil ja nüüd oli mujal raskem, tõmbas jala justkui kinni. Aga rada oli huvitav – igav ei hakanud.”

Piiroja tunnistas, et talle jättis uus rahvajooks väga positiivse mulje. Tema võsukesedki panid end lastejooksudel proovile. “Arvasin, et see on mingi väike jooks ja hea treeningvõistlus. Tulin ja üllatusin: palju rahvast ja kõva korraldus!” kiitis võitja, kelle sõnutsi andis sündmus kindlasti suure rahvajooksu mõõtme välja.

Üle ootuste hästi

Peakorraldaja Jaanus Mäe arvas siis, kui kõik polnud veel finišissegi jõudnud, et spordipäeval käis rajal ligemale 350 spordisõpra ja üritust võib pidada kordaläinuks.

“Võistlus läks korda eelkõige seepärast, et selline tore päike tuli välja. Oleks meil täna siin kümme kraadi ja vihm, olnuks rahvast vähem – kevadjooksust sai suvejooks!” rõõmustas MTÜ Treenituse juhatuse liige, kes on Tartus jookse korraldanud 2012. aastast.

Taaralinnas toimub GoRuni sari, mille kolmest jooksust menukaim on augustikuine Sketchersi suvejooks, mille tippaegadel on stardis olnud 2000 spordisõpra.

Pärnumaale tuldi esimest korda. Kas enne jooksu oli korraldajatel hirm, kas massid üldsegi kohale ilmuvad?

“Korraldame muidu Tartus, aga tartlane ei hakka üldjuhul siia tulema, neid fänne on meil Facebookis 3000. Pärnakas meid aga suure tõenäosusega ei teagi. Küsimus oligi: kuidas me jõuame Pärnumaa inimesteni? Õnneks hakkas reklaam liikuma. Talvel, kui registreerimise avasime, oli olukord natuke kahvatu, täna juba üle ootuste. Olles ise asju 20 aastat korraldanud, oli kõige suurem hirm see, et korraldajaid on rohkem kui osalejaid,” rääkis Mäe, kelle tiimi kuulus 30 liiget.

Lapsi tuli rajale paarsada. Foto: Jüri Looring

Mõte korraldada jooks just Saugas tuli sellest, et peakorraldaja elas ise kunagi Hirvelas ja nüüd on Eametsa elanik. Mäele tundus, et ta on hommikuti ainus jooksja Saugas, ent siin on ju nii ilusad rajad! Niisiis kaasati teinegi kohalik, Andre Kaaver ja kampa kutsuti Sauga noortekeskuski.

Miljoneid ei teeni

Peakorraldaja sõnutsi ei pea alati asfaldil jooksma. “Vahelduv pinnas näitab ära, kui tugev sa oled – kas sa suudad minna pinnaselt asfaldile ja selle ülemineku vastu võtta,” rääkis jooksuedendaja, kelle arvates moodustas viiekilomeetrisest ringist 70 protsenti asfalt. “Arvan, et saime kokku raja, mida pärnakas polegi läbinud.”

Nüüd lüüakse numbrid kokku, küsitakse arvamust osalejatelt ja Tori vallavalitsuselt ja vaetakse, kas selline üritus võiks edaspidigi Pärnumaa jooksukalendrisse kuuluda.

Sauga kevadjooksul tallati nii muru, mulda, multši kui asfalti. Foto: Jüri Looring

“Sauga alevik vajaks spordi võtmes kaardiletoomist: praegu on ju kõik Pärnu küljes. Kuidas me saaksime kohalikku spordielu arendada, kui siin ei toimu midagi?” arutles Mäe, kelle sõnutsi on ürituste korraldamine tema elustiil, ehkki põhitöö sotsiaalvallas. “Jooksudega saan end põhitööst välja lülitada. Olen olnud 20 aastat jooksuradadel ja niisama kaua korraldada aidanud – mul on, mida edasi anda, ja mulle ei meeldi asju põlve otsas teha. Tänagi saime paremini tehtud kui põlve otsas. Miljoneid ei teeni, aga see pole ka miinusprojekt – see on oluline. Kui maksad juba peale, on kehvasti.”

Muide, Mäede peres on kaks spordiürituste peakorraldajat. Pärnust pärit Jaanuse vend on Vahur Mäe, kes on siinse Kahe Silla klubi eestvedaja ja haaras seekord velle üritusel päevajuhi mikrofoni. Jaanus meenutas, et kui 2001. aastal korraldati suvepealinnas kahe silla jooksu avaüritus, pani tema esimest korda käe külge, vedades ja jagades jooke.

Peres on sport au sees. “Vahur jooksis ju kunagi päris korralikult. Meil on üks vend veel, temagi on maratoni alla kolme tunni teinud. Arvan, et jää isegi vendadele rajal jalgu,” muheles jooksuedendaja.

Parimad

10 km

Mehed: 1. Martin Tarkpea (35.42), 2. Eero Heinmets (36.56), 3. Indrek Oja (37.01)

Naised: 1. Anu Piiroja (41.36), 2. Eleriin Švans (48.00), 3. Marge Nõmm (48.17)

5 km

Mehed: 1. Enar Mustonen (17.31), 2. Avo Taats (18.27), 3. Rainer Bõkov (18.36)

Naised: 1. Ege-Lii Luik (21.50), 2. Helen Janisoo (22.12), 3. Riina Rahuoja (23.50)

Andmed: protokoll