Taskuhääling ⟩ Andrus Ansip: Tänu pronkssõduri teisaldamisele pole meil tagajärgi, mida näeme praegu Ukrainas (1)
/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
20. mai 2023, 08:00
/nginx/o/2023/05/19/15333107t1hea21.jpg)
Jalutame Eesti kunagise peaministri ja Euroopa Parlamendi praeguse saadiku Andrus Ansipiga Pärnus Rüütli tänavat pidi Kolhethi restorani suunas. Pole võimalik kõrvalt mitte märgata ja tunnetada, kuidas iga vastutulija elavneb ja oma pilguga kuulsust puurib.
Mainitud söögikohas ootavad Ansipit tema siinsed erakonnakaaslased.
“Tere!” lausub Ansip järsku ühele vastutulijaist, heledapäisele naisele. “Ta nii ilusti naeratas, ma lausa pidin tere ütlema.”
Nagu Ansip natuke varem toimetuses pikas intervjuus tõdes, tuleb tänaval inimestega lävimist ette päris sageli.
Kõike, mida jutukas ja otsekohene Ansip Pärnu Postimehe stuudios rääkis, ei jõua ära trükkidagi. Paberlehte kogu vestlus puhtfüüsiliselt ei mahukski. Siin tuleb kõigile huvilistele appi tehnoloogia ja võimalus Eesti kauaaegseima peaministri meenutusi olnust ning arvamusi Eesti praegusest poliitikaelust kuulata taskuhäälingust Spotifyst või Pärnu Postimehe veebist.
Palju muu hulgas avaldab Ansip, kes ei säästa kriitikast praegust valitsustki, mida ta arvab praegusest kriisist riigikogus. Olgu etteruttavalt öeldud, et ta teab täpselt, kuidas obstruktsioonile lõpp teha: valitsus peab inimestega rääkima, oma otsuseid selgitama.
Kui palju hõõruvad kodanikud talle nina alla nähtavasti Eesti ajaloo kuulsaimat valimislubadust, lubadust viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka? Kuidas ta öeldut nüüd, aastaid hiljem, selgitab?
Selgub näiteks seegi, et pealinnas pronkssõduri teisaldamise aegu polnud tegu tema raskeima ajaga Eesti valitsusjuhina.
/nginx/o/2023/05/19/15333111t1hac7d.jpg)
Kas Brüsselis on kevad juba käes ja kirsid õitsevad? Või on seal juba laussuvi?
Kirsid on ilmselt ammu juba õitsenud ja magnooliadki on suuresti ära õitsenud. Suvi seal käes veel pole, aga kevad on kestnud juba veebruarist alates. Areng on pisut eespool kui meil siin Eestis, aga Eestis on praegu ilusam ilm kui Brüsselis. Brüsselis sajab, Eestis ei saja.
Kui tihti te seal looduses ja linnamelus uitate? Või teete Brüsselis ainult tööd?
Uitamise võimalust väga palju pole, sest tõsised tööpäevad on esmaspäeva õhtupoolik, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval alustatakse küllalt varakult, kaheksast või üheksast. Päevakorra järgi lõpeb tööpäev umbes kaheksast õhtul, aga tegelikult võib üle minna. Siis jätkuvad veel õhtusöögid, nii et võib minna päris pikalt. Mingisugust uitamise aega seal kindlasti pole.
Mis asju te siin, suvepealinnas, ajate?
Ikka on saadikutel kombeks käia ja valijatega kohtuda. Käisin Koidula koolis, pärast seda kohtusin Pärnu linnavalitsuse liikmetega. Erakonnakaaslastega olen rääkinud, õhtul räägin nendega veel. Eestis olles ma ikka käin kusagil inimestega rääkimas. Sellest, mida ma Brüsselis teen ja mis inimestele muret valmistab. Vahel tahavad inimesed lihtsalt mingisugust nõu saada. Ehk oskan ma mingisugust lahendust pakkuda? Sellest, kui inimesed saavad oma muret kurta, võib abi sündida.
Mainisite, et käisite Koidula koolis, aga eeldan, et enamasti kohtute ja lävite palju tähtsate inimeste, kõrgete riigitegelastega. Kui palju te tänaval inimestega suhtlete? Nende päris tavaliste, lihtsate inimestega?
Ikka suhtlen, ma olen ikkagi tavaline inimene. Kui ma käin koolis rääkimas, siis selle mõte ei seisne selles, et anda noortele mingisugune annus tarkust, vaid suurim eesmärk saab olla ikkagi see, et noored inimesed näevad, et pole see üheksa aastat peaminister, Euroopa Komisjoni asepresident ja Euroopa Parlamendi saadik olnud inimene midagi erilist. Kõigil meil on üks pea, kaks kätt ja kaks jalga. Kui noortel tekib pärast kohtumist tunne, et “ma saaksin ka sellise asjaga hakkama, isegi paremini kui tema”, on see tund aega läinud asja ette. Kui seda tunnet ei teki, siis pean vabandust paluma, et aega raiskasin. Barjääride kaotamine on hästi oluline.
Kui noored kohtuvad peaministri, Euroopa Komisjoni asepresidendi ja praegusel juhul Euroopa Parlamendi saadikuga ja julgevad küsida, arutada ja vastu vaielda, on see omaette väärtus, sest barjäärid on kadunud, nad mõtlevad kaasa. Ja mida rohkem on inimesi, kes mõtlevad kaasa Eesti arengut puudutavates küsimustes, seda paremini meie riigil läheb.
Te niisiis tunnete, et pole tavaelust võõrdunud?
Mingil määral olen kindlasti võõrdunud. Eesti tavaelust juba seepärast, et olen olnud üheksa aastat enamiku ajast Eestist eemal. Kui ma olin Euroopa Komisjoni asepresident, käisin Eestis kord poolteise kuu jooksul ja väga lühidalt. Suvepuhkusel olin muidugi pikemalt.
Mingitest asjadest ikkagi võõrdun, kas või tavaline eesti levimuusika jääb võõraks. Kui see sul ikka taustaks ei mängi, kui hommikul ärkad – võiks ju mängida, aga Brüsselis pole aega –, jääd millestki ilma. Aga ma ei arva, et oleksin väga kaugeks jäänud, sest tänapäeval on võimalik pere ja lapselastega suhelda Facetime’i kasutades ja kõik on kuidagi hästi käepärane. Kui päris pisikesed lapselapsed sind enam ei võõrasta, siis seegi on tänu Facetime’ile ja sellele, et oled kogu aeg elutoas olemas.
Ma poleks aus, kui ütleksin, et ma pole millestki ilma jäänud, aga selles, millest ilma olen jäänud, pole midagi katastroofilist.
Aga kodu, pere, laste, lastelaste igatsus tuleb paratamatult peale.
Tegelikult pole ju suurt vahet, kas ma töötan peaministrina Tallinnas ja mu pere on Tartus või ma töötan Brüsselis ja pere on endiselt Tartus. Isegi kui elasime vanemate tütarde ja nende lastega samal ajal Tallinnas, siis tööpäevad läksid ikka nii pikaks, et ega seda igapäevast suhtlust saanud olla. Suhtlus pereliikmetega kandub rohkem ikka nädalavahetustesse ja pole suurt vahet, kas töötan Tallinnas või Brüsselis.
Ma ei arva, et see on päris normaalne pereelu, kui üks abikaasadest peab töötama kusagil eemal, aga ma pole selles suhtes kuidagi eriline, sest selliseid peresid on Eestis väga palju. Üks abikaasadest töötab ühes ja teine teises linnas. Nädalavahetustel saadakse kokku. See pole ideaalne, aga elu on nii kujunenud ja me oleme hakkama saanud.
Olgem ausad, teenite päris hästi. Selle raha eest võib natuke koduigatsust tunda küll.
Ega seda igatsust väga palju polegi. Kui sa oled juba selle otsuse langetanud, et sinu elukorraldus on selline, on see nagu paratamatus. Sa lepid sellega, oled teadlikult selle valiku teinud. Kui igatsema hakkad, siis tähendab see, justkui kahetsed otsust, mille oled ise langetanud.
Mis palka puutub, siis jah, see on muidugi märkimisväärne.
Mis palka puutub, siis jah, see on muidugi märkimisväärne. Nii Euroopa Komisjoni asepresidendina kui Euroopa Parlamendis on mitte küll palk, aga muud kompensatsioonid väga suured. Selle üle kurta oleks patt, aga samal ajal pole ma kohanud kedagi, kes ütleks: “Ma teenin liiga palju, ma nii palju ei taha!”
Teie inflatsiooni ilmselt ei tunne?
Nii nagu kõik inimesed, tunnen ka mina inflatsiooni ja tunnen minagi küttehindade kallinemist. Päris seda väita ei saa, et see oleks minust kuidagi mööda läinud. Aga vastab tõele, et kogu palk, mida ma olen teeninud – kas või peaministrina või hiljem Euroopa Komisjoni asepresidendina –, iseenda vajaduste rahuldamiseks ära ei kulu.
On olemas permanentsete kulutuste teooria, mis ütleb, et inimestel kujuneb välja tavapärane kulutuste tase ja paraku see tavapärane tase ei sõltu sellest, kas inimene järsult kaotab sissetuleku või sissetulekud järsult kasvavad. Ta on harjunud enda jaoks normaalse kulutuste tasemega ja ta kulutab ikkagi sellel tasemel. Ja kui palk hüppeliselt suureneb, mis minu puhul on juhtunud, saavad sellest osa teised, näiteks pereliikmed. Ega see kulutamine priiskamiseks muutu, hoolimata sellest, et sissetulekud mõningast priiskamist võimaldaksid.
Kui inimesed jäävad töötuks, siis nad on ka harjunud teatava kulutuste tasemega ja on väga löödud, kui nad seda endale enam lubada ei saa.
Kui hästi olete kursis sellega, kuidas lihtne Eesti inimene elab?
Eks me kõik ole kursis eelkõige sellega, kuidas me ise elame ning mis mured ja rõõmud meil on. Ma ei arva, et kõrvalseisjad väga hästi kõiki teiste muresid ja rõõme tajuksid, aga tavalise inimese eluga olen laias laastus ikkagi kursis.
/nginx/o/2023/05/19/15333112t1h4960.jpg)
Kui sageli inimesed Eestis tänaval teie pintsakukäisest või nööbist haaravad, et teile oma muresid kurta?
Rohkem tahetakse ikka koos pilti teha. Seda on täna siin Pärnuski juba juhtunud. Küsitakse praegu Eestis toimuva kohta. Küsivad, mida mina teeksin. Eile helistas üks inimene ja küsis, mis ma arvan sellest, mis seal riigikogus toimub. See, kes helistas, kiitis muidugi kangesti seda aega, kui mina olin peaminister – mis mulle muidugi väga meeldis.
Tartus on see suhteliselt tavapärane, et kõik tervitavad kõiki. Pikemaks jutuks enamasti ei lähe, aga seda tuleb siiski ette. Tartu on väike linn, kus kõik tunnevad kõiki.
Ei saa öelda, et ma Brüsselis oleksin tundmatu. Ikka tulevad inimesed vastu ja mõni, keda ma pole varem näinud, ütleb isegi eesti keeles: “Tere!” Seda, et Brüsselis saaksin olla anonüümne, kindlasti eeldama ei pea. Mulle tuntus koormaks kindlasti pole. Pigem on see meeldiv, kui märgatakse ja teretatakse.
Minu assistent käis oma kunagises koolis 7. klassi õpilastele Euroopa Liidust rääkimas. Ta küsis neilt, kas nad teavad, kes on Andrus Ansip ja sai igasuguseid pakkumisi. Pakuti sedagi, et ma olen Ameerika Ühendriikide president, aga neid, kes oleksid teadnud, et ma olen kunagi Eesti peaminister olnud, selles klassis polnud. (Naerab.)
Te olete olnud niisugustes ametites ja rollides, et paratamatult teid kas armastatakse või vihatakse. Rääkisite meeldivatest kohtumistest, aga kui palju on selliseid olukordi, kus keegi tahab teile pasunasse anda?
Ei ole. Ilmselt kujuneb sellistele agressiivsetele inimestele vihkamise objektiks see, kes on parasjagu ametis. Nii kui sa oled ametist priiks saanud, orienteeruvad need inimesed kellelegi uuele.
Pronkssõduri teisaldamise aegu keegi saatis padruni ja kirjutas, et minule ja minusugustele tal neid jätkub.
Loomulikult on olnud igasuguseid aegu. Pronkssõduri teisaldamise aegu keegi saatis padruni ja kirjutas, et minule ja minusugustele tal neid jätkub. Teame ju, et minu järel peaministriks saanud Taavi Rõivase ähvardaja läks isegi kinnimajja. Neid ähvardajaid on olnud kõigil peaministritel. Kes on olnud agressiivne ja kujutanud otsest ohtu, kes on olnud tervishoiuasutuses ja arvanud, et nemad annavadki korraldusi parasjagu ametis olevale peaministrile.
Kui sain peaministriks, käisin esimesel tööpäeval läbi kõik kabinetid, teretasin kättpidi inimesi, kellega hakkasin riigikantseleis koos töötama. Kui jõudsin sinna, kus on Stenbocki majas külaliste vastuvõturuum, oli keegi parasjagu klaasuste taga ja saagis intensiivselt sõrmega oma kõri. Ehk näitas seda, mida ta tahaks minuga teha. (Naerab.) Ta oli ka kirja maha jätnud. See oli psühhoneuroloogia haigla tõend, mille servale oli kirjutatud: “Pravitelstvu Andrusa Ansipa death.” Polüglott! Nii vene kui inglise keeles soovib minu valitsusele surma. Aga milles see valitsus siis süüdi oli? Ta oli alles eile ametisse saanud ja täna hommikul on keegi juba kohal ja soovib suisa surma. Ja mitte ainult mulle, vaid tervele valitsusele.
Pole midagi parata. Selles ametis mingite kuufaaside ajal kisub kedagi kangesti ligi, aga nii kui sa oled ametist prii, oled objektina nendele inimestele täiesti ebaatraktiivne.
Seda, mis toimus aprillis 2007 pealinnas, teab enamik eestimaalastest, teismelised kuulajad võib-olla mitte. Sama aasta 2. mail kirjutas Pärnu Postimees … Tsiteerin: “Vene pätid lõhkusid Pärnus nädalavahetusel klaase ja tülitasid möödujaid, Vallikääru kirjutatud loosungi järgi peaks see peaminister Andrus Ansipile lõpu tegema. “Ansip – sinuga on lõpp”, võiks viisakamas keeles tõlkida loosungit, mis Vallikääru seinale punase värviga lasti.” Niisugused loosungid on jäänud niisiis minevikku?
Vähemalt pole neid kusagil näha. Mida keegi kusagil hingesopis minust ja pronkssõduri teisaldamisest arvab, on iseasi.
Ma ei heida oma eelkäijale ette, et nad kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel pronkssõdurit sealt Tõnismäelt ära ei viinud. See, mida me 2007. aastal tegime, tuli ilmtingimata ära teha, sest neid pingeid kruviti selle pronkssõduri ümber päris kaua aega. Seda orkesteeriti ilmselgelt Kremlist. Praeguseks oleme seda mustrit, kus pingeid kruvitakse ja hiljem rahva meelepahaga liituvad igasugused rohelised mehikesed, näinud Krimmis ja Ida-Ukrainas. Nüüdseks teame, et Tallinnas oli toona ühest naaberriigist kohal vähemalt kaks massirahutustele spetsialiseerunud ohvitseri. Kes tollal arvasid, et see on meie kodukootud konflikt ja oleksime pidanud seda kuidagi teistmoodi lahendama, võiksid praeguseks küll aru saada, et ega meil neid lahendusi toona eriti palju polnud. Oli viimane aeg pronkssõdur ära viia, tegutsesime otsustavalt ja tänu sellele pole meil selliseid tagajärgi, nagu näeme praegu Ida-Ukrainas.
Rahutuste puhkemine polnud meile väga suur üllatus. Me poleks ju muidu toonud mujalt Eestist Tallinna 780 politseinikku, kes olid Tallinnas valmis juba enne, kui me hakkasime pronkssõdurit teisaldama. Seda, milliseks täpselt see olukord kujuneb, ei osanud muidugi keegi prognoosida.
Olukord sai lõpuks lahendatud, ehkki linn peksti üksjagu segamini. Taevale tänu, et meil pole hiljem selliseid märatsemisi olnud. Lääne-Euroopas ei saanud paljud aru, mille üle me kurdame. Pärast igat jalgpallimatši, mille üks võistkond peab paratamatult kaotama, kordub mitmes Lääne-Euroopa linnas enam-vähem sama asi, mis meil Tallinnas on kahel järjestikusel päeval korra juhtunud.
/nginx/o/2023/05/19/15333110t1h900a.jpg)
Kui tihti pronksiööd unes näete?
Ei näe üldse. Minu käest on tihti küsitud, kas see oli minu raskeim aeg Eesti peaministrina. Märksa raskem oli reservide alleshoidmine hoolimata väga tugevast avalikust survest headel aegadel.
Riigile reservide kogumine ongi raske ja suhteliselt tänamatu, sest poliitikutel on alati tuhandeid häid ideid, kuidas teha maksumaksjaid õnnelikuks nende oma rahaga. Vana talurahvatarkus ütleb, et headel aegadel pane midagi reservi ja valmistu mitte nii headeks aegadeks. Elus pole nii, et elu läheb ainult paremaks ja paremaks ja tõusudele mõõnasid ei järgne. Kui tulla selle kriisi juurde, mis praegu riigikogus on, siis muidugi, praeguseks kriisiks ei valmistutud. Selle supi keerasid ju kokku varasemad valitsused. Headel aegadel reserve ei kogutud, elati võlgu.