Vesised kevadilmad toovad kingsepale tööd juurde

Pungase vanad masinad on meistrit truult teeninud aastakümneid. Foto: Ants Liigus

Kingsepp Kallu Pungasel on tulnud aastate jooksul parandada arvutul hulgal nii Kommunaari kaunu kui tänapäevaseid “vakstust” jalavarje.

1987. aastast kingsepaametit pidanud mehe meelest pidasid Vene ajal kingad-saapad paremini vastu, kuigi kodumaine toodang nägi enamasti üsna kole välja ning välismaiseid jalatseid sai poest vaid leti alt.

Pungas töötas omal ajal Riia maanteel kunagise Tiina poe taga asunud Pärnu teenindus-tootmisvalitsuse kingsepatöökojas. Kingsepa eriala sai tema mäletamist mööda õppida vaid kurttummade koolis Porkunis, tavaliselt õpiti amet selgeks ikka nagu aastasadu tagasi: selliseisusest meistriks tõustes.

“Olin enne Pärnu MEKis autojuht, seal pidi vanade autoparsadega jantima, talvel külmaga pidevalt nina tatine,” pole Pungasel sohvriametist eriti positiivseid mälestusi. “Sõber kutsus kingsepaks – neil kena soe tuba ja töö konti ei murra. Läksin ja jäin.”

Pool aastat tuli töötada kingsepa õpilasena, siis loeti amet selge olevat ja tuli hakata kuuplaani täitma, veel parem, kui ületama.

Võib-olla oli nõukogude inimesel sotsialismi ülesehitamisega nii palju tegemist ja jooksmist, et kingad kippusid kontsatuks kuluma või mängis oma osa suur kokkuhoidlikkus, igatahes ootas kingseppi tööle tulles alati mitu suurt kastitäit kingi-saapaid. Kiirematel päevadel pani vastuvõtjaproua juba kell 12 uksele sildi “Täna rohkem tellimusi vastu ei võeta”.

“Tööd oli nii palju, et meie töökoja kuus–seitse kingseppa ei jõudnud ühe päevaga kõike ära tehagi,” meenutab Pungas endisi aegu. “Vene ajal elasid inimesed vaesemalt: jalanõusid polnud vabalt saada ja kui vähegi võimalik, lasti kingad ära remontida. Praegu tuleb rohkem väiksemaid vigu parandada, väga katkised jalanõud visatakse minema.”

Ühe mahukama tööna tuli kingseppadel aastaid tagasi vahetada näiteks saabaste esiosi. Naistesaapad olid suur defitsiit, seepärast kanti neid seni, kuni jalavarjud ausõna peale koos püsisid. Kingsepad harutasid saabastel ninaosa lahti ning õmblesid uue nina ja voodri asemele.

Vene masinad, Hiina materjalid

Omal ajal tegutses Pärnus Pungase mäletamist mööda umbes kümme kingsepatöökoda. Praegu töötavad kingsepad enamasti suurtes kaubanduskeskustes, kuid tööd jätkub neile ilmselt vähem kui aastaid tagasi.

Pungas on viimased 13 aastat pidanud pisikesest töökoda Kuninga tänaval. Vahel käib tal paarkümmend, vahel paar–kolm klienti päevas. Eriti väledalt peavad meistri näpud välkuma märgade ja poriste ilmadega, oma mõju avaldavad pensioni- ja palgapäevad. Rahulikum tööpäev on külma lumise ilmaga.

Kingsepa tähtsamad tööriistad on Vene päritolu lihvimispink ja tšehhide tehtud õmblusmasin, mõlemad aastakümneid kasutusel. Võiks osta uued moodsad seadmed, aga kingsepp arvab, et vanad masinad peavad koos temaga just nii kaua vastu kui vaja.

Enim tuleb panna kontsaplekke ja külge õmmelda lahti tulnud taldu. Naistesaabaste lukkude vahetamine on kõige tüütum, kuna iga niidike tuleb ükshaaval lahti harutada. “Vene ajal sai vahel viilida: ütlesid, et “vabandust, meil pole selliseid lukke, küsige mujalt”,” muigab mees kavalalt. “Tänapäeval ei saa enam tööd valida, kõik, mis tuuakse, tuleb ära teha.”

Materjalidega käib tänapäeval lihtsalt: vaid üks telefonikõne ja juba järgmisel päeval on kaup Tallinnast kunagise Kommunaari jalatsivabriku laost kohal. Kingsepal läheb vaja kummi- ja kontaktliimi, mis tekitavad töökojas iseloomuliku lõhna.

“Eks ta üks keemia ole,” tähendab Pungas ja lisab, et vanasti loeti kingsepatööd tolmu ja kemikaalide tõttu tervist kahjustavaks, seetõttu oli neil isegi õigus tasuta piimale.

Tänapäevastest materjalidest ja masstoodangust mees kuigi hästi ei arva. “Vene ajal ei tuntud eriti kunstnahka,” räägib kingsepp ajakirjaniku “vakstust” saapaid asjatundlikult uurides. “Praegu on kunstnahk, sellel hakkab pealmine kiht märjaks saades peagi kestendama.”

Neil, kes võimalikult harva tahavad kingsepale tööd pakkuda, soovitab Pungas esmase abinõuna nahkjalanõusid viksida-kreemitada ning hoiduda märgade saabaste ahju või radiaatori peal kuivatamisest.

Salamander versus Kommunaar

Hea sõnaga kiidab Pungas naturaalnahast kingi, eriti Salamandri jalavarje, mis läbi aastate paistnud silma nii ilu kui vastupidavuse ja mugavusega. Pungasel endal on samuti ühed Salamandri kingad veel kasutusel, omal ajal 70 rubla ehk koristaja palga maksnud defitsiitkaup.

Aga ka Eesti NSV kuulsusrikka Kommunaari jalatsivabriku toodang kestis kaua, kuigi mugavuse ega ilu etaloniks seda just ei peetud. Kingsepale tuuakse isegi praegu mõnikord Kommunaari saapaid parandada, kuna inimesed ostsid jalanõusid tagavaraks mitu paari, kui õnnekombel õigel hetkel poodi juhtuti.

Kärna-Ärni omaaegses huumorisaates nimetati Kommunaari kingi tursapeadeks ja imestati, kellele niisugused kingad mõeldud olid – inimese jala järgi neid ilmselt ei tehtud.

Kingsepp ise kannab praegu kingi, mille valmistajafirmat ega päritolu ta ei teagi. “Pikemat aega juba käin nendega, päris head, tald ei kulu,” muheleb mees. “Ega ma peale tossude suurt ostagi jalanõusid, mul ka omast ajast on midagi jäänud.”