PIKK INTERVJUU ⟩ Kossuklubi juhi keerulisim hooaeg: loobumismõtted, veganiks hakanud mängija ja kaotatud kihlvedu
28. mai 2023, 12:55
/nginx/o/2023/05/28/15351929t1hfd9c.jpg)
Pärnu Sadama korvpallimeeskonna tänavusest hooajast saaks vändata kahetunnise draamafilmi, mis võiks alata järgmiselt: kohe alguses saavad peategelane ja tema asendaja surma, juba kümnendal minutil visatakse pealik üle parda.
Linateose üks stsenaristidest, tiimi juht Johan Kärp rääkis avameelselt, mismoodi ometi on sel lool õnnelik lõpp. Millised mured võistkonda kimbutasid ja milline oli rahaline seis? Kuidas ta Kalev Kruusile kihlveo kaotas ja miks ta peatreener Gert Kullamäega kurjustas? Kes mängijatest hakkas keset hooaega veganiks ja kes müttas medalimängus luumurruga? Kas me näeme järgmiselgi hooajal Mihkel Kirvest ja Robert Valget?
Päev pärast pronksi kaelasaamist niidab võistkonna mänedžer kodus muru ja trimmerdab. Kui siinkirjutaja laupäeva lõunal külla saabub, avab õllegi. Vestlus toimus sina-vormis, sest kossujuttu on omavahel aetud juba aastaid.
Muruniitmine on aeg iseendale, saab mõtteid mõlgutada. Sinu omad tüürisid ilmselt kossu poole.
No vaata, milline aasta meil oli! Nii rasket pole varem olnud. Ei sooviks sellist konkurendilegi. Ebaõnn, vigastused, rahalised kohustused. Operatsioonid, mis tuli kinni maksta, sest kindlustus ei hüvitanud. See kõik sõi.
Võib-olla tundub mõnele võõrale väljastpoolt, et meie raskused on seotud eurosarjaga. Tegelikult tabas meid ebaõnn, kaasa arvatud see, et Ivo Van Tamm tuli sügisel kohe vigastusega. Sealt hakkas lumepall veerema.
Täpselt aasta tagasi saite eestikatel kulla kaela. Kui palju praegune emotsioon aastatagusest erineb?
Mitte väga palju. See pronks tundub nagu kuld, sest seda ei uskunud keegi. Võin hooajaga väga-väga rahul olla: lõpetasime hooaja võiduga ja tõime Pärnusse järjekordse korvpallimedali, mis kunagi oli kättesaamatu. Olen ülirahul!
Hooajaeelses loos ütlesid mulle, et tänavuseski satsis on Eesti meistri sisu. Mõtlesid seda tõsiselt või ei saanudki klubijuhina muud öelda?
Tõsiselt! Meil oli ju [Andre Terrell] Walker, kõrgel tasemel mängujuht, kes oligi palgatud meeskonda vedama. Nägime treeningutel, et olime saanud jackpot’i. Seejuures hea hinnaga, aga meie mõistes oli ikka kallis mees. Näitas kontrollmängudelgi, et on tegija. Siis tuli õnnetu vigastus (lõpetas tema hooaja, M. P.) ja sealt hakkaski meie asi lagunema. Ja varumängujuhil Vadym Kozakil sama lugu. Ja siis veel Ivo … Kolm põlve, nagu me ise nimetame. Siis tuli võtta uusi mehi, et saaksime üldse eurosarja mängida: [Serhii] Pavlov, [Davis] Geks ja teised. Sellised vahetused pole odavad asjad.
Walkeri õnnetu vigastus tuli FIBA Europe Cupi alagrupiturniiri avamatšis, kui panite kodusaalis kuus korda suurema eelarvega FC Porto tuttu. Kruttis see võit ootused üles, et nüüd hakkabki tulema?
Jäin ikka kahe jalaga maa peale. Nähes ka Den Boschi ja Fribourgi komplekteeritust, oli selge, et kuskilt tuleb see eelarve vahe välja. Tegime kodus kaks imemängu ja võitsime – olen sellega rahul, me polnud peksupoisid. Saime karastuse kätte. Olgu see eurokarussell kallis, aga me peame seal olema: seda on Pärnu rahvale vaja. See motiveerib treenereidki.
Meeskonna komplekteerimine oli tänavu Toomas Annuki õlul. Tagantjärele targana: jäid mingid liinid hõredaks või võttis peatreener umbes poolemiljonisest eelarvest maksimumi?
Mingid asjad läksid õigesti ja mingid, nagu oli nähagi, mitte kõige paremini. Mõne mehe hinnalipik oli liiga kõrge ja me ei saanud temast kätte, mida tahtsime. Näiteks Matthew McCarthy: ta oli toodud ju põhitsentriks (aga mängis keskmiselt 20 minutit, M. P.). Väga tore ja sümpaatne inimene, aga võib-olla me ei osanud teda siis ära kasutada. See koht jäi meil nõrgaks, seepärast pidigi Kirves üksi neid kõiki kohti lappima.
Meile pakutakse meili teel sadu, kui mitte tuhandeid mängijaid. Nende tausta läbitöötamine on suur töö. Annuk tegi seda tööd südamega ja vaatas neid videoid ööd läbi. Teda ei saa milleski süüdistada, et midagi valesti läks.
Pärast eurosarja lahkusid meeskonnast Troy Barnies, Pavlov ja Geks. Esimene läks parema palga peale.
Jah. Troy on ülilahe kutt, tuli minu juurde ja ütles kohe ausalt ära: “John, ma olen juba sellises eas (34) mees, et saan kaks korda kõrgemat palka ja lähen Poola.” Soovisime talle ainult edu ega ole välistatud, et ta tuleb meile kunagi tagasi. Täiesti mõistetav käik! Oleks ma mängija, teeksin samamoodi.
Ukrainlane Pavlov, meie tuttava agendi mängija. Lootsime, et temast tuleb rohkem välja, aga minu arust oli ta natuke laisk, ei kasutanud oma potentsiaali ära. Läks samamoodi kõrgema palga peale. Ma muidugi ei tea, kuidas ta selle sai (naerab). Geksil oligi kahekuine leping eurosarjaks – meile hea hinnaga. Ütles, et pole sellise palgaga nõus jätkama. Meil eelarves raha polnud ja lasime sõbralikult minna.
Saunalaval kuulsin, et sellal kui see kolmik ära läks, tahtsite ka McCarthyst ja Isaiah Hartist vabaneda.
Jah. McCarthy agendile ütlesimegi, et leia talle uus klubi. Aga kuna ta oli päris kõrge palgaga, siis seda talle ei leitudki. Saime aru, et peame temaga edasi minema: tuleb leida viis, kuidas teda kasutada.
Hartiga oli hoopis naljakas lugu. Tema oli meil katseajal ja kui ta Pärnusse tuli, küsis nii mõnigi toetaja minult, kas ma olin purjus, kui selle venna võtsin. See ei oska ju üldse mitte midagi! Oligi selline … tagumik paks taga, polnud trenni teinud ja kole vise. Ma isegi oskan ilusamini visata! Mõtlesime: jumal küll, see pole ju mängumees.
Siis sai katseaeg läbi ja helistasin agendile, et lõpetame ära selle. Agent palus, et anna talle veel võimalus, ta usub sellesse kutti. Harti õdegi veel kirjutas Ameerikast pika kirja – südantlõhestava ja ilusa –, et nii tore poiss, töökas ja väärib võimalust. See oli üks paremaid otsuseid sel aastal, et me ta jätsime! Ta on tõesti ülilahe kutt, ma pole nii kihvti ameeriklast elus näinud. Meeskonnamängija, kes on tänavu meeletult-meeletult arenenud. Lõi kõigil viimaste mängudega suud lukku. Olen üpris kindel, et ta on mul järgmine aasta tagasi.
Võileivahinnaga saadud mees.
Täiesti! Toidu, elukoha ja väikse taskurahaga. Tema oli selle aasta teemant. Ta agent käis äsja külas ja leppisime järgmise aasta tingimustes põhimõtteliselt kokku. Aga äkki keegi pakub pärast selliseid mänge talle veel rohkem?
19. novembril sai Annuk sule sappa. Oli see ainuõige otsus?
Ega see olnud mingi lihtne protsess – kedagi vallandada. Survet avaldati mulle ka väljastpoolt, toetajad polnud olukorraga rahul. Olen varemgi öelnud: see polnud Annuki saamatus. Temagi oli ise selle p*sa sees, kõik need vigastused ja asjad. Ta sattus lihtsalt valel ajal valesse kohta ja läksime sõbralikult lahku.
Paar nädalat hiljem tuli Leedu mängujuht Tadas Pažėra, kes andis tiimile justkui uut hingamist.
Tuli ja valiti kohe kuu parimaks mängijaks! Ta oligi alguses tegija. Siis tuli üks suur õnnetus: ta hakkas veganiks! Kui ta siia jõudis, oli ta luudel ikka natuke liha peal, aga edasi läks kõik allamäge. Lõpuks oli nagu luu ja nahk. Alguses oli lihastes ja tugeva esimese sammuga. Lõpuks ta enam lihtsalt ei jõudnud: läks näost valgeks ja nägime ära, et ta pole enam mängumees. Ütles, et veganlust ta ei lõpeta ja pigem läheb koju: ta ei suuda meeskonda nii palju aidata kui vaja. Lootsime temast palju, Walkeri asendaja, aga see jäi kõik veganluse taha.
Kui suur põnts see sinu au pihta oli, et jäite Eesti-Läti ühisliigas play-off’ist välja? 16 satsi hulgas lausa 11ndaks.
See oli ikka valus. Need olidki need rasked hetked – saime vist kuus mängu järjest tappa, kodus veel väikselt Kalevilt. Aga eks neid raskeid hetki ole varemgi olnud, nendest tuleb üle olla. Järgmine aasta ei taha ma küll ette kujutada, et jääksime ühisliiga play-off’ist välja – see pole meie tase!
Kas hooaja vältel käis vahel peast läbi mõte “miks ma seda asja üldse vean?”?
Muidugi. See käib kogu aeg läbi, kui mingi kaotuste seeria tuleb. Olen mustas masenduses ja mõtlen: milleks ma seda teen? Aga siis tulevad jälle vägevad võidud ja emotsioonid peale. Põhjus, miks ma praegu üldse olen valmis seda asja arendama, on see, et meie taga on Pärnus selline rahvas. See on uskumatu!
Teine asi on toetajad, kes ei lähe enam meie juurest ära. Mõni üksik on pidanud õigetel põhjustel minema, ma saan sellest aru. Ma saan neilt kõvasti jõudu ja näen toetajate silmist, et nad usuvad Pärnusse ja neile meeldib see, mida me teeme. Neile meeldib seegi, et me läheme korda väljaspoolgi, oleme popid oma võistkonnaga. Emotsionaalsus, mis meie klubis on – treeneritest minuni välja – paistab silma.
Sadama teine tulemine hakkas siis, kui teised ühisliiga sõelmänge mängisid. Teil oli kuu aega pausi, saite veel Keilalt sõprusmängus tappa.
Nägin siis Kullamäe nägu: tal oli ikka nii must masendus peal.
Selle kuuajalise pausi ajal ei võtnud me pikki reisi ette, taastasime ridu ja tervist. Muidugi oli ka füüsiline tsükkel, aga mingit suurt muudatust me ei teinud. Saime lihtsalt pead klaarimaks. Treenerid tegid kõva tööd ja poistega sai palju räägitud. Kuskil seal läks see asi õigesse suunda.
Teie füsioterapeudil oli tänavu kõvasti tööd.
Ma eile kallistasin teda ja ütlesin, et tubli tüdruk. Tal oli tõesti hullumeelne aasta, nägin ta näost, et ta on läbi nagu Läti raha. Tema osa ses pronksis on tõesti väga-väga suur.
Tänavu olid meie tiimis pea kõigil mingid jamad, kel suuremad, kel väiksemad. Viimaks käis ka mononukleoos üle: poisid olid vahepeal kokku kukkumas. Valge värises üks poolaeg, turgutasime ta nuuskpiiritusega üles. Ütles, et ei, tema tahab ikka mängida, ei jäta meeskonda! Kirves mängis viimases pronksimatšis näpuluumurruga. Sihukesed vennad, noh!
Ja siis panite play-off’is Eesti rekordi ehk maksimaalsed 15 mängu. Rapla vastu ristiti teid autsaideriks, millega ma kuidagi ei nõustunud.
Igas kolmes seerias öeldi meile, et saame 0:3 või 1:3 – see motiveeris meid päris kõvasti. Hea sõber Raplast Jaak Karp ütles välja, et nemad tahavad kindlasti finaalis olla, see andis meile juurde. Ega ükski seeria olnud lihtne: Rapla saime nibin-nabin kätte. Tartu seeria oli valus (2:3, M. P.). Aga nad vist väärisid tänavu finaalikohta meist rohkem.
Peatreener Kullamäe rääkis oma jutusaates enne pronksiseeriat stiilis, et “kellele neid mänge vaja on ja motivatsiooni on raske leida”. Saite kurjaks ka?
Muidugi! Gert on emotsionaalne vend ja tema tahtis kindlasti finaalis olla. Ta on maksimalist ja ütles, et meile pakutakse isegi kandikul kulda. Pärast Tartut oli tal totaalne motivatsioonilangus. Ütlesin talle: kurat, saa aru, see medal on meile nii tähtis! Kui juba pronksiseerias sees olime, oli kõik korras.
Viimases mängus jäite alguses juba kaheksaga taha, aga siis tuli Hart ja lajatas viimaks 28 punkti.
Uskumatu vend! See tõmbas ka meeskonna käima ja äkki olid kõik hoos. Siis polnud küll näha, et Gerdil ei ole motivatsiooni pronksi võtta. Isegi Martin Müürsepp hakkas tihemini pingilt tõusma kui tavaliselt. Lõpus panime oma meeskonnavaimu maksma. Me ei teinud enne seda trennigi: kutsusin poisid siia, tegime pitsaõhtu ja mängisime viit miinust. Rääkisime suud puhtaks.
Treeneriduoga oli sul siin kodus hooaja jooksul õlleõhtuid küll, et kuidas me selle vankri veerema saame?
Absoluutselt. Neid õhtuid me teeme – see on meie klubi üks tugevamaid külgi.
Kui sa vead mingit klubi ja lähedased kraaded su kõrval on treenerid … Me oleme kõik suht sama veregrupi vennad ja tunneme end üksteise seltsis väga hästi. See on väga oluline. Ega Müürsepp tulnud ka enam raha pärast siia tööd tegema, vaid vaatas, kes on siin ees. See kolmik töötab meil väga hästi: keemia on nii hea, et tasub koos olla. Peale selle minu naine, kes hoiab meid haardes ja vaatab, et me liiga hulluks ei läheks.
Ehkki koss on tiimimäng, kerkib osa mehi paratamatult esile.
Seda pole raske välja öelda, et meie kapten oli nurgakivi. Kirves pani ikka kõik endast välja ja usun, et ta läheb nüüd kindlasti parematele jahimaadele. Ta väärib seda! Tõeline võitleja, sõdalane! Me teeme talle loomulikult nüüdki pakkumise, aga usun, et tema tiivad kannavad kaugemale kui Pärnu. Ta tegi uskumatult hea hooaja, eriti play-off‘is: Mihkli taustal olime nii vägevad.
Kuidas on lood Valgega?
Temaga samamoodi. Klubijuhina tahaksin loomulikult, et mul oleksid Kirves ja Valge, kaks meie klubi alustala. Robert on samamoodi esimene, kellega räägime – kes ei tahaks oma satsi sellist viskekätt? Kõik sõltub meie võimalustest ja mis neile pakutakse.
Sverre Aav tegi vinge arengu.
Sverre sai kõva karastuse tänu eurosarjale: pidi olema mängujuht ja sai kindluse. Igal juhul tahan, et ta meil jätkaks ja paneks ühe eurohooaja veel. Äkki lendab meilt siis veel kaugemale? Sverre tegi meie satsis tänavu suurima arenguhüppe. Tema tööeetika on vägev, kaitses kõva.
Kokkulepped mängijatega algavad pärast esmaspäevast lõpupidu, me ei tahtnud neid seeria ajal lepingumõtetega segada. Paneme eestlased paika ja siis räägime agentidega, keda otsime. Ideaalis tahaksime jaanipäevaks 80 protsenti tiimist kokku saada. Augustis peame juba täistuuridel tööle hakkama, sest euromängud tulevad septembri lõpus. See veel selgub, kas alustame kvalifikatsioonist või alagrupist.
Sa oled teada-tuntud lubaduste andja. Kui palju pidid sel hooajal oma sõnu sööma?
Olin jälle kõva mees, vedasin ühel juubelil Kalev Kruusiga kihla ja lubasin kaht: tuleme Eesti meistriks ja kolme aasta jooksul on meie klubi eelarve üle miljoni. Ühe konjaki panin juba teele, teine on veel lahtine.
Mida sa järgmiseks hooajaks lubad?
Et me mängime Eesti-Läti ühisliiga play-off’is!
Võtsid Mait Käbinilt tiimi juhtimise üle 2017. aastal. 2019ndal tuli esimene medal, pronks. Sellele järgnes katkestatud koroona-aasta, hõbe, kuld ja nüüd uuesti pronks. Mullu saite ühisliigas veel kolmanda koha. Kuue aastaga viis karikat. Kuidas hindad oma tööd?
Patt oleks öelda, et meil pole hästi läinud. Muidugi on! Osa on minu töö, aga mul on vedanud nii treenerite kui mängijatega. Nüüd ongi klubijuhi põhiprobleem, et latt on jube kõrgel, kuidas seda hoida.
Kuus aastat on läinud lennates. Nüüd istungi siin, tühi tunne sees. Kõik on jälle läbi: sul pole ühtki lepinguga mängijat, ühtki treenerit. Hakka jälle nullist ehitama. Oled nagu tühjaks pigistatud sidrun. Siis lähed juulis koha püüdma ja tunned: tahaks jälle kossuvärki teha!