Mõistujutt Siga, Hani ja õnnelikud lapsed

, Raekülast
Copy
Vanarahva mõistujutu kaks tegelast – Siga ja Hani – on taas kord mõttevahetuseks kokku saanud.
Vanarahva mõistujutu kaks tegelast – Siga ja Hani – on taas kord mõttevahetuseks kokku saanud. Foto: Grete-Liisa Sihver/Leonardo AI

Vanarahva mõistujutu kaks tegelast – Siga ja Hani – on taas kord mõttevahetuseks kokku saanud. Siga on teada-tuntud uutja, tema vestluspartner jäigavõitu vanameelne. Nii nagu palju kordi varem, tõotab tänanegi teemavalik tuliseks kiskuda ja miskitmoodi meenutab see sõitu kärestikurohkel jõel.

Siga: Tore teid näha jälle. Kas räägime siis lastest ja lastekaitsest? Täna ju nende päev, meil on vist põhjust rõõmu tunda nende järjest õnnelikuma lapsepõlve üle.

Hani: Olete siiras või irooniline? Meie ajal sai kooliaeg maikuuga otsa, tänastel kestab see veel poole juunini. Miks oli teie kambajõmmidel vaja see totter uuendus teha ja õppeaastasse veel üks vaheaeg lisada? Õnne see küll juurde ei toonud, pigem vastupidi; näen seda oma laste pealtki.

S: Olen kriitikaga päri, aga selle muudatuse taga on ju hoopis teie mõttekaaslased: ametnikud ja poliitikud! Kes tegi – ise tegi!

H: Tore küll, ja kui kaasavat harimatust Eestisse istutati, olite ka jälle puu otsas? Tunnete kedagi, kes tunneks mõnd kaasavalt haritud õnnelikku last? Palun kutsuge ta meie järgmisele kokkusaamisele, tahan seda imetegu oma kõrvaga kuulda ja silmaga näha. Aga veel pakilisem õnneröövel ootab ees, sest abieluvõrdsuse kosekohin tuleb järjest lähemale. Olete ikka mõelnud ka, mis kahju see lastele võib teha?

S: Oleme seda sugude võrdsuse kurssi hoidnud juba üle kümne aasta, üks vahesiht juba saavutatud, lõppeesmärk paistab – otse! Lapsed kasvavad suureks, küll nad mõistavad: see kõik ju nende õnnelikuma elu huvides ja küll nad pidevalt uueneva maailma omaks võtavad. Kus nad pääsevad!

H: Teie järjekindlus teeb teile au. Olen varemgi teiega kärestikel ohuolukordi jagades püüdnud mõista teie valikute tausta ja see pole täna esimene kord küsida: mille nimel sedasorti riskid?

S: Te ei peagi mõistma, piisab uskumisest – mina tean, mis meile, meie lastele, meie sugudele ja Eestile üleüldiselt hea on. Uskuda on vaja!

H: Kust teie teate, mis mulle hea on või hea peaks olema? Pisut ülbevõitu hoiak ju? Miks avalikku arvamust ei uurita, ei arvestata? Miks te mulle ja tõenäoliselt poolele Eesti rahvale oma arusaamu peale surute? Millest see ülepingutatud abieluvõrdsuse idee teil alguse sai, kas keegi käskis?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles