/nginx/o/2023/06/03/15365923t1hd3c0.jpg)
Kui möödunud sajandi 70ndate esimeses pooles alustas Tallinnas tegutsemist kuulus Viru varietee, siis vähem on teada fakt, et vaid mõni aasta hiljem asuti seda meelelahutusžanrit viljelema suvepealinnaski. Pärnus Riia maanteel asuvas Hermese restoranis astus kohalik variteetrupp esimest korda publiku ette 30. märtsil 1975. Hermese varietee nime all tegutseti 1990. aasta lõpuni, mil restoran läks remonti.
Hermese varietee asutaja ja tantsunumbrite autor Aita Vuolanto (tollal Indrikson) ja 1980. aastatel varieteetrupis tantsinud Ülle Kuldmäe on nüüdseks pannud kaante vahele rohke pildimaterjaliga raamatu “Varieteekunst Pärnus”.
Vuolanto meenutas Pärnu Postimehe vastses taskuhäälingu “Sõnu ei söö” saates, kuidas ta Leningradi riiklikus kultuuriinstituudis diplomeeritud koreograafi ja balletiõpetajana Pärnusse tuli ja siin oma karjääri alustas. Ta märgib, et tollane aeg soosis varieteede loomist ja neid kerkis nagu seeni pärast vihma.
/nginx/o/2023/06/03/15365928t1h06c9.jpg)
Trükilõhnalise meenutusraamatu eessõnas kirjutab bibliofiil ja kunagine Endla teatri direktor Olaf Esna, et Pärnusse varietee loomise patt jääb ühe agara ja aktiivse naise hingele, kes suutis peale oma abikaasa varieteeusku veenda veel kaks abielupaari Pärnu teatrist ja kaasata muidki inimesi.
Tollane Pärnu varieteetrupp oli tihedalt seotud Endla teatriga. Hermese restoranis astusid eri aegadel publiku ette näitlejad Villem Indrikson, Peeter ja Lii Tedre, Helle Kuningas, Malle Treial, Andres ja Juta Ild, Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassov, Laine Mägi, Aare Laanemets, Elmar Trink.
Vuolanto jutu järgi oli varietees esinemine näitlejatele hea kogemus suhelda publikuga vahetult ja lähedalt ning see on võrreldes teatrilavaga hoopis teine mõõde.
Kes nõukogude aega mäletab, teab sedagi, kui palju vaeva pidi nägema üksnes sellepärast, et pea olematutest ja ilmetutest materjalidest korralikud esinemisriided valmistatada. Kuldmäe mäletab siiani, kuidas ta nende koreograafi Lengingradist hangitud sädelevaid litreid riietele õmbeles. Kuusekarrastki oli palju abi.
Suure panuse kostüümide valmistamisel andsid tollased teatri õmblejad, kankaanisaapadki tegi tantsijatele teatri kingsepp. Tänapäeva teatrites üldjuhul enam kingseppa palgal ei peeta, kuid tollal tegi too meistrimees pea iga teatritüki jaoks jalanõud. Eriti ajalooliste etenduste tarvis, kus selle meistrimehe oskused olid suisa hädavajalikud.
Unustatud nüanss, mis samuti tolle aja juurde kuulus, oli asjaolu, et kogu kava tuli kultuuriosakonna komisjonile hindamiseks ette mängida. Asjaosalised ise meenutavad vast ilmunud raamatus, et kuna pealinna Viru varietee oli juba niigi kombekuse piire katsetanud, ei tulnud paljastatud ihu kuurortlinnas enam teemaks. Küll aga oli vaja pisut nõukogude maiku juurde anda kultuuriosakonna juhataja Hilja Treubergi nõudmisel ja nii oligi varietee teises programmis näiteks üks venekeelne laul. Komisjon oli sellekski, et kinnitatud saaksid esinemise tariifid ehk esinejate ühe õhtu palk.
Pikad ja vaevarikkad proovid ning ühine rõõm publiku ette astumisel liitis varieteetegijad ja osa sõprussuhteid kestab tänaseni. Selleks et tollaseid pööraseid ja põnevaid aegu meenutada, kogunevad raamatu autorid ja paljud tollased varietee lauljad-tantsijad järgmise nädala reede õhtul teatrikohvikusse.