Silvia Paluoja ⟩ Mis saab Peetrist?

Külades pole pangaautomaate, nii et poe sulgemisega kaoks paljudele oluline kodulähedane teenus. Pildil on Tali kauplus. Foto: Urmas Luik

Aastate eest käisin tollase regionaalministri Siim Kiisleriga praeguses Lääneranna vallas Muriste külas ja tagasiteel arutasime maakohtade ja riigi tasakaalustatud arengu üle. Viitasin üldmõistes tädi Maalile ja teenuste kaugenemisele temast. Küsida ja mõelda tuleb, mis saab Peetrist, laiendas minister teema maanoorte tulevikule. See Kiisleri ütlemine meenus, lugedes kolleegi artiklit Kanaküla ja Tali kauplust ähvardavast sulgemisest (vt PP 26.05) ning Kilingi-Nõmme majandusühistu nõukogu esimehe Avo Tursa soovi, et ka „see rulaatoriga tädike saaks käia just kodupoes”.

Tore, inimlik. Aga võiks soovida sedagi, et väikeste laste emad, tööinimesed, eakad ja nende lapselapsed saaksid käia kohalikus poes, kõnealusel juhul kunagises majandi- ja vallakeskuses Talil. Seda enam, et kogu riigis 18 piirkondlikku tarbijate ühistut ühendava COOPi üks keskusi on Kilingi-Nõmme majandusühistu oma ligemale 530 liikme ja neid esindavate volinikega.

Telereklaamidest teame, et COOP on kohalik, ühendab inimesi, edendab elu igas Eestimaa paigas ja annab omadele tagasi. Miskipärast taandub Pärnumaa ühe majandusühistu kolmeliikmelises nõukogus arusaamine ühistulisest kaubandusest sellele, et kui kahe külapoe pidamisele tuleb iga kuu peale maksta, pole neid vaja. Seda vähem, et keset Saarde valla keskust kerkis nagu seen pärast vihma Grossi toidukauplus ja linnas seni ainuõiguslik majandusühistu sai endale pinnuks silmas konkurendi. Eeldada kaasnevat käibe langust Kilingi-Nõmme Konsumis ja äärelinna Sauga kaupluses ju võib, aga Grossi poed on Vändras, Pärnu-Jaagupis ja mujalgi ega ole kuulnud, et sealsed majandusühistud oleksid seetõttu ähvardanud kohalike kaupluste sulgemisega.