Pärast seda, kui Tartu pedagoolilises koolis tudeerinud Reet Sinik 1962. aastal esimesele noorte laulu- ja tantsupeole sattus, oli ta müüdud. Edasi on Kilingi-Nõmmes toimetav elupõline pedagoog võtnud laulja või kontrabassimängijana ikka ja jälle iga kahe või kolme aasta järel ette teekonna pealinna, kus Eesti rahvas, nii nagu Johann Voldemar Jannsen on öelnud, kokku saab ja oma laulud üles võtab.
Kui küsida, mitmele laulu- ja tantsupeole 85aastane proua selle aja jooksul oma jala tõstnud on, ei oskagi ta esimese hooga numbrit väja öelda. “Peaaegu kõigil olen käinud,” ei pea ta pikalt rehkendama (61 aasta jooksul on toimunud 24 laulupidu, E.-G. L.). “Ainult viimane koolinoorte laulupidu jäi vahele. Oleksin sinnagi läinud, aga ma pole enam esimeses nooruses ja tervis vedas sel korral natuke alt.”
