Maaliv plaatija Ermo Voll – mees, kes on tööd vihtunud Siberist Norrani

Praegu on Ermo Voll ametis Pärnus kortermaja ehitusel. Foto: Mailiis Ollino

Isegi kui elus ei lähe nii, nagu oled plaaninud, on mitu aastakümmet hiljem elukogenuna nii mõndagi, mida pajatada.

1982. aastal toonase Lihula keskkooli lõpetanud Ermo Voll soovis minna Tartu ülikooli geoloogiat õppima, aga eksamitel osutus komistuskiviks matemaatika. Ta jäi pingerivis esimesena joone alla. Nii pidi noor mees alustama iseseisvat elu teistmoodi.

“Mees, kellu kätte!”

Voll läks Lihula KEKi abitööliseks. Peagi algas aga sõjaväeteenistus. Algul saadeti ta väljaõppele Kesk-Venemaale Lipetski oblastisse Jeletsi. Sealt viise tema tee Aserbaidžaani Imišli. Ta oli õhukaitseväe radari operaator ja pidi 600 kilomeetri raadiuses õhuliiklust jälgima. Kuus tundi vaatas ekraani, kuus tundi magas. “Kui nelja ajal öösel tukk peale tuli, said vahtkonna korrapidajalt võmmu kuklasse,” meenutab Voll.

Kas muul ajal sai puhata, rohkem magada?

“Magada!? Kes seda lubas?” imestab Voll. "Õppused, poliitloengud ... Tegevust meile jätkus.”

Need loengud olid nii igavad ja sisutühjad, et sellal sai Eestisse kirju kirjutada, eelkõige tüdrukutele. “Selle poolteise aasta jooksul ei näinud ma ühtki eestlast,” jutustab Voll. “Vene keel sai nii selgeks, et juba mõtlesin ka vene keeles. Kui tagasi tulin, ei osanud esialgu eesti keeles kõneldagi. Jätsin sinna sõjaväkke osa oma nägemisest, maalimisel tunnen seda väga selgesti.”

Paar nädalat pärast kojutulekut kõlgutas noormees jalgu, nagu ise ütleb, ja läks siis tagasi vanasse töökohta, Lihula KEKi.

“Kui Lihula kultuurimaja ehitasime, sain kivitöö praktikat,” jätkab vestluskaaslane. “Õppisin puhast vuuki laduma. Algul pelgasin seda tööd. Siis soovitas brigadir: “Mees, kellu kätte! Kivid otse üksteise peale ja tegutse!” Õppisin ja sain hakkama. Sellest ajast on mul müür- ja pottsepa paberid. Võin ka nüüd puhast vuuki teha. Sellega on nagu jalgrattasõiduga: ikka oskad!”