Mõni aasta tagasi kutsus Pärnus elanud soomlannast sõbranna mind ühel kaunil septembrilõpu päeval kaasa metsa seenele. Lehterkukeseeni korjama. Olen eluaeg olnud suur seenelkäija, aga varem polnud lehterkukeseeni korjanud ega teadnud ka ühtegi kohta, kus need kasvavad.
Tellijale
Heli Tooman ⟩ Avagem silmad ja süda Pärnule!
Metsa jõudnud, asus Eeva koos abikaasaga usinasti seeni korjama, mina ei näinud ühtegi seent. Küsisin: mida te ometi korjate? Siin ju seeni pole! Eeva selgitas: sul pole veel seenesilm avanenud ja seetõttu sa neid ei näe. Vaata, siin nad on! Ja äkki hakkasingi nägema seeni: lausa kobarates, sajad seened, kübarad värvilt juba maha langenud puulehtede karva ja seepärast esialgu silmapaistmatud. Sain palju seeni, erakordse elamuse ja õpetuse, mida pean silmas tänini: ava silmad ja sa näed!