GALERII JA REPORTAAŽ ⟩ Eesti kergejõustiku karikavõistlused ehk Kuidas ma edestasin Rannastaadionil dopingukütti

Pärnu kergejõustiklastele kujunesid Eesti karikavõistlusted üliedukaks: kodusel Rannastaadionil anti päkkadele valu kuue võidutrofee vääriliselt. Nobe pidi olema siinkirjutajagi, sest vahetult pärast ühe jooksu lõpujoont tuli pidada tasavägist võitlust: kumb pääseb värske tšempioniga enne rääkima, kas ajakirjanik või dopingukütt?

Olgu etteruttavalt öeldud, et sain stardipakkudelt paremini minema. Nõnda ootas Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse (EADSE) töötaja viisakalt, kuniks lõpetasin intervjuu, ja seejärel sai naisterahvas paluda atleedi puhtust tõestama.

Staadioni ja Eesti rekordid

Suvepealinna esindusstaadionil vältas spordipidu õige kaua, pea kümme tundi. Lõpusirgel, kui ees ootas õhtu üks magusamaid alasid ehk 200 meetri jooks, teatas kohtunikuametit pidanud Priit Neeme, et oleksin nüüd õige terane: “Kaks staadioni rekordit on juba sündinud, kohe tuleb kolmas!”

79aastane legendaarne sporditegelane, kes tänini hoiab teraselt areeni tippmarkidel silma peal – ja lappas nüüdki nutitelefonist aina vanu tulemusi ja võrdles neid praegustega – seletas, et lõunal oli Eesti kiireim naine Õilme Võro ikka väga vinges hoos: 27aastane sprinter võitis isikliku rekordiga 100 meetri jooksu,  kattes staadionisirge 11,42ga. Ühtlasi sai Rannastaadioni rekord alistatud sprindi mõttes kalendriga: varem oli see 10,63.

Nüüd arvas Neeme, et kindlasti põrmustab Võro siinse staadioni  rekordi 200 meetris (23,96): Võrust pärit naine on nii heas vormis, käkitegu!