Silvia Paluoja ⟩ Vapustus Läti pealinnas

Okupatsioonide muuseum Riias. Foto: Tairo Lutter

Kuidas toime tulla kõikjale kanduva vägivalla ja selle jälgedega? Meelde tuletades. Meeles hoides. Mäletades. Nii kirjutab kogumiku “Katki” saatesõnas Vahur Laiapea, kelle 2021. aastal üllitatud raamatu tõsilugusid suutsin lugeda vaid pika vaheaja järel. Sellepärast, et kogumik kirjeldab kohutavaid olukordi, millest inimestel on tulnud Stalini ajal läbi minna.

Sel kolmapäeval möödub 82 aastat aegumatust inimsusevastasest kuritööst, juuniküüditamisest, ja trikoloorid lehvivad leinalindiga. Mõeldes neile ligemale 10 000 kaasmaalasele, kelle punavõim asustas järelevalve all sunniviisiliselt kohustuslikku elukohta Venemaal ja kellest üle poole hukkus.

Vaatasin justiitsministeeriumi kodulehelt juuniküüditamise aastapäeva sündmuste ülevaadet. Selles ei olnud Pärnumaad ega Naiskodukaitse tavaks kujunenud “Ma ei unusta Sind”, mil seotakse leinalindid raudteejaamadesse. Pärnumaa omavalitsuse kodulehekülgi sirvides selgus, et Pärnus Leinapargis algab mälestusüritus keskpäeval ja Põhja-Pärnumaa vallas tund varem Pärnu-Jaagupi rahvamaja ees. Meenutamaks tollasest Halinga vallast küüditatud Alamäe, Kiidemaa, Joosepi, Lusteri, Koitmäe ja Aasvee peret. Memento elektroonilisest andmebaasist selgus, kes nad olid ja miks punavõim surus nad „sotsiaalselt võõra elemendina” pikaks teekonnaks napilt 18ruutmeetrise põrandapinnaga tsaariaegsesse kauba- ja loomavagunisse. Perekondliku tragöödiaga, sest mehed lahutati kogumisjaamades naistest ja lastest.