/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2012/03/20/1018218t1h2d24.jpg)
Seda, kui palju on kümne aasta jooksul tantsukoolist WAF Dance noori tantsuhuvilisi läbi käinud, on kooli juhi Meeli Pärna sõnade kohaselt keeruline tuvastada, kuid 1000 on neid kindlasti. Ja mitte ainult Pärnu linna lapsi.
Pärnu koolis õpivad maalapsedki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Varem me seda ei märganud, aga nii naljakas kui see ka pole, siis tänu rahastamissüsteemi muutusele teame nüüd üsna täpselt, kui palju käib meil lähivaldade lapsi: umbes viiendik,” ütles ta. Mõni laps sõidab tundi kaugemaltki.
Selle aasta kõige kaugemad kooliskäijad on kaks Lihula last, keda ema on autoga kohale toonud kaks korda nädalas juba mitu aastat. “See on täiesti uskumatu. Nad tulevad läbi tuisu ja tormi ja on alati kohal. Meil lähivallad maksavad bussisõidu kinni lapsel, kes trennis tahab käia, aga nemad käivad selgelt omast taskust,” imetles Pärna selle pere vaprust.
Tõelist rõõmu kogeb koolijuht igal kevadkontserdil, nähes laste õnnelikke nägusid, kui tantsud tantsitud.
Kui kümnele tegutsemisaastale tagasi vaadata, meenuvad Pärnale kõigepealt “Nukitsamees” ja üks projekt tantsukooli algusaastatest. See oli Euroopa Noorte rahastatud ja koostöös sündinud tantsulavastus “Ei narkootikumidele” aastal 2003.
“Noored ise tantsisid, lugu rääkis ühest noormehest ja tema esimesest suitsust kuni viimase nõelatorkeni. Mul olid flaierid ja sõitsime selle lavastusega Eesti koole pidi. Meil oli film ka, selle saime noortekeskuselt: üks poiss rääkis kanepitõmbamisest. Sellest lavastusest on väga ere mälestus. Noored räägivad sama, et nad mäletavad,” avaldas Pärna.