Surnuaiavaht: Muutunud on palju, kuid kalmistukultuur püsib veel au sees

Surnuaiavaht Riho Raiesmaale on töö teraapia eest. Värskes õhus linnulaulu saatel askeldamine kosutab hinge ja keha. Foto: Urmas Luik

Ühel tuulisel neljapäeval jalutasime Tori kalmistul selle vahi Riho Raiesmaaga, kellele tolle armsa jõeäärse surnuaia korrashoidmine on argipäeva lahutamatu osa olnud viimased kaheksa aastat.

Üle nelja hektari suurusel kalmistul kõrguvad vanad puud ja kasvab tihe muru. Surnuaiavahi töö on tühjendada prügikastid, niita ja tegelda hauaplatsidega seonduvaga: otsida, jagada, korraldada. Tööd jagub.

Tihti on kalmistuvaht ühtlasi lohutaja ning ärakuulaja. “Päris tšakraid ei ava nagu Igor Mang, aga natuke ikka võib-olla abiks olen,” sõnab Raiesmaa muigvel sui.