/nginx/o/2023/06/30/15425156t1hd62e.jpg)
On teisipäeva õhtu ja just antud start aastajooksusarja järjekordse etapi mudilaste 200 meetri jooksule. Pool maad sibatud, läheb samm töntsimaks ja tähelepanu hajub. Emmed-issid peavad pisikesi tegelasi kogu hingest ergutama, et elu õiekesed ikka lõpuni jõuaks. Minu laps on vist harakas: ta leiab pehme liiva seest kuldläikega kommipaberi ja keeldub edasi jooksmast, enne kui lähimat prügikasti näitan ja algavad läbirääkimised. Luban talle, et finišisse jõudes tõttame otsejoones konteineri juurde.
On neljapäeva lõuna ja päike paitab suvitajate palgeid. Siin-seal kilkavad mudilased, siin-seal vedelevad pudelikorgid ja kondoomid. «Imeline» vaatepilt, tõepoolest. Ja jälle tahab mu tütar prahti korjata.