MAALT JA HOBUSEGA ⟩ Suvituslinna sesoonne saatus

Pärnumaal on üle 400 kilomeetri rannajoont. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa arenduskeskuse pealik Erik Reinhold postitas näoraamatusse suvised soovitused. Näiteks: “Söö oma lõuna ja õhtusöök kodus, kontoris või kus tahes mujal, sellega vähendad turisti toidu ootamise aega restoranis kolmelt tunnilt kahele.” Sellega meenus koos Tiit Kasega aastal 2010 avaldatud artikkel, kus otsisime Lääne-Eesti kuurortide vaimu.

Midagi leidsime ka üles. Varsti 200aastase traditsiooniga lääneranniku mudalinnadel on selge kuurordikuvand. Olen aastaid lasknud Tartu tudengitel Pärnut personifitseerida. Alati kõnnib neile vastu suvekleidis õlgkübaraga daam, à la roos rannaliival. Valgre Pärnu ballaad, Soosaare näitused ja siin suve veetvate loomeinimeste looming seda vaimu loobki.

Aga mitte ainult. Aastaid samu kohti külastavatest turistidest saavad kohalikud: hotellist tuttavate manu, siis enda suvekorter-villa ja lõpuks täiselamine. Kaugtöö kasv on seda võimendanud. Kuurortlinna elanikke teenindavad turistide raha eest püsti pandud spaad, söögikohad ja kaubandus, mis muidu oleksid märksa tagasihoidlikumad. Hea elukeskkond soosib ettevõtete tulekut. Töösturi proua on nõus järgema härrale, et kasutada siinsete ilusalongide ja butiikide teenuseid. Tugev tööstuslik taust ja sellest kogunev eelarveraha on omakorda abiks parema linnakeskkonna loomisel.