Piimapukinostalgia viib tagasi juurte juurde

Selliseid reportaaže nagu 21. jaanuari 1998 Pärnu Postimehes pealkirjaga “Enne kukke ja koitu. Piimaringile” pole uusaja reporteritel võimalik kirjutada, sest üksiklehmapidajate piimatilga järele ei sõida varahommikul kollaseid tsisternautosid. Neid, mis peatusid küla vahel kohalike meistrite ehitatud piimapukkide juures, kuhu lehmapidajad tarisid kümne-, 25- ja 40-liitrised nõud, et autojuht ja laborant sealt toorme paaki valaksid.

Eestimaa väidetavalt viimasele piimapukile öeldi hüvasti Kaisma (nüüd Põhja-Pärnumaa) vallas, kus meiereiauto veel 2002. aastal harjunud viisil pukipiima kogus. Üheksa sügist edasi tegi tollane põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ettepaneku võtta piimapukid muinsuskaitse alla, sest need “iseloomustavad Eestis maaelu ja põllumajanduse üht ajajärku ning need on olnud muuhulgas maastikuarhitektuuri üks osa”. Ettepanekuks see jäigi.

Ühismeedia eel täitis piimapukirahvas kohaliku raadio ja ajalehe rolli, sest piimaautot oodates vahetati aja täiteks külauudiseid, mida omakorda koju jõudes edasi räägiti. Aga midagi igatsuslikku on maarahva hinge jäänud, sest silma hakkab uusi piimapukke omaaegsete piimanõudega.

Kirsimetsa väravas

Surju küla vahel jääb silma Kirsimetsa talu teeots stiilse piimapukiga.