Põua pitsitus muutub tugevamaks

Põllumajanduse panusest sõltub riigi julgeolek, sest inimesed tahavad süüa iga päev. Foto: Urmas Luik

Marsin kartulipõllul, ikka sada meetrit edasi ja tagasi, saagiks Mehhikost meile jõudnud triibulise kestaga mardikad ja nende oranžpunased tõugud. Mehaanilist korjetööd tehes viskan pilgu taevasse ja mõtlen, kas taamal traktoriga heinakaari vaalutav talumees jõuab need rullida enne ülemiste luukide avanemist.

Hiljem pärib täisealine linlane, miks peab kartulimardikaid korjama, mida nad kurja teevad. Hävitavad pealsed, seega saagi, vastan.

Linn kaugeneb maast, selle toimimise korraldamisest, eluhäältest ja lõhnadest, aga uusmaalasi ajab närvi ka kuke kiremine, lehmade ammumine, põllutööde tegemine ja lõpuks vist kukulindki. Mõni peab põllumehi lausa kurjategijateks, kui traktor läheduses künnab, külvab, niidab. Ähvardused algavad valda või politseisse helistamisest, kui tööjuht kohe traktorit ära ei kutsu ja müra kestab. Hiljuti juhtus selline lugu Pärnumaal külaservas heina niitva traktori pärast ja nörritas tööjuhti ajal, mil karjakasvatajatel on eluliselt vajalik korjata loomadele talvesöödaks kokku iga kõrs.