Vägisi koolitarkust saama

Pärnjõe kooli kohal on juba pikemat aega murepilved. Foto: Mailiis Ollino

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, leidis ta oma suureks üllatuseks, et tunnid polnudki alanud, kuigi nad olid isaga tubli pooltunni hilinenud. Koolimaja oli sootuks vaikne, nagu oleks välja surnud.

Aknad olid suvetolmusest vihmast tuhmid ja raamidel leidus juba sammaltki. Muru kooli ümber oli niitmata ja roostetanud lukuga välisuks lukus. Arno seisis nõutult ja pidi juba peaaegu helistama oma klassijuhatajale, kui üle rohtunud kooliõue tuigerdas nende poole katlakütja Kristjan, ikka kerge vine all nagu alati.

“Mis te, hullud, üritate sisse murda ja vägisi koolitarkust saada või?!” naeris Kristjan ja läitis sigareti. 

“Mis siin siis õigupoolest toimub?” uuris Arno isa kasvava meelehärmiga ja Arnogi valmistus iga sõna Kristjani odavast õllest pragunenud huultelt püüdma. 

“Kas te’s teagi või?! Kool pandi kinni ju! Ei võeta siia enam kedagi. Kirjadki välja läinud ja puha. Iga laps läks, kuhu sai. Mõni jäi koju seakarjaseks. Kellel see nüüd kiirel viljavõtuajal aega seda uut kooli otsida on! Minul on pool valvuri kohta nüüd.” 

“Justament, kiirel viljavõtuajal,” ühmas Arno isa ja püüdis meenutada, kas ta abikaasa ehk oli viimase kuu–poolteise jooksul maininud mõnd meili või muud teavitust külakooli sulgemise kohta. Üldiselt oli ka Arno isale teada, et säärased kirjad peaksid vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele (PGS) viis kuud enne uue kooliaasta algust välja minema.

Kristjan tegi suitsu lõpuni, viskas koni põlvini ulatuva rohu sisse ja lonkis pehmel sammul katlamaja poole tagasi. Arno istus viiuliga ühes uuesti auto peale ja pärast lühikest arupidamist otsustati koju tagasi sõita. Arno kõrvu ja meeltesse jäi Kristjani joobnud suust kõlanud väljend “vägisi koolitarkust saama” kogu koduteeks kumisema. 

Põhja-Pärnumaa valla Pärnjõe väikekooli ümber on möllanud kired vähemalt samasuguse intensiivsusega kui Läänerannas, ent oleme püüdnud meediast oma mure pigem eemale hoida. Seni. Kommentaare oleme muidugi jaganud. Enam pole võimalik muret avalikkusega mitte jagada. Tekkinud on harkseis, kus iga hobu tirib rakmetest oma väljavalitud ja meeldival suunal ning isegi see pole teada, kuhu suunda kutsar neid peaks ajama.