Loodusvaatlus ⟩ Esimene kohtumine uue Aasiast pärit vereimejaga

Hirvekärbes käel. Foto: Karl Adami

Hommikuti, pisut enne päikesetõusu, kostab rehe alt endiselt suitsupääsukeste reibast midlimadlit. Värsked munakoored vihmade turgutatud murul aga annavad tunnistust, et vähemalt ühel suitsupääsukesepaaril on veel ees väga toimekad nädalad. Peaasi, et õhuvallas ikka putukaelu kihaks, kes ablastele linnupoegadele noka vahele saaks. Selles, et mõni paar kantseldab noori veel augusti lõpus ja septembri alguseski, pole midagi eriskummalist.

Munad ja pojad olid möödunud nädalal pesades veel metsarahvalgi – nii metskiurudel kui punarindadel. Aeg-ajalt on kuulda aiast läbi tormavate häälekate rasvatihasetibude toidumangumist ja noored lepalinnud keksivad endiselt kord hekil, siis aga pihlapuul. Suurem linnulaul on sujuvalt asendunud aga kaugustes toimetavate kombainide lakkamatu mühaga ning tirtsu- ja ritsikasümfooniaga. Eriliselt hakkab kõrvu veidi teravam ja sagedasem tirtsulaul.

Kuigi sügisel või suisa keset talve suvele mõeldes ja sellest unistades ei pruugi ritsikate või tirtsude sirinad, sahistamised, tiksumised ja muud tekitatavad helid kohe ette tulla, ei kujuta südasuve pärale jõudes seda aega nende meloodiata ettegi. Suurema hoo saab tirtsulaul tavaliselt sisse suve keskpaigast. Seda südasuvele omast meloodiat, mis saadab meid sügiseni välja, tekitavad tirtsud tagajala hambulist serva vastu esitiiva soont nühkides. Musitseerijateks on tirtsude puhul isased, kes soovivad esitusega ligi meelitada emandaid. Kuna täiskasvanud tirtsud saavad külmade tulekuga oma lõpu, on väga oluline panna alus tuleva aasta põlvele.