Tiit Madisson: Lõpetage rahva lollitamine kohtupalaganiga

Tiit Madisson. Foto: Toomas Huik / Postimees

Kuulsin raadio uudistesaatest, et prokurör Triin Bergmann on 5. jaanuaril Harju maakohtu otsuse aprillirahutuste organiseerimises süüdistatud Mark Sirõki, Maksim Reva, Dmitri Linteri ja Dimitri Klenski kohta edasi kaevanud ringkonnakohtusse.

Kohe lõi pähe küsimus: kellele on seesugune rahva lollitamine kasulik? Kas tõesti Eestit mingi müütilise õigusriigina kujutamisel (kus poliitiline politsei kodanikke pelgalt meelsuse pärast taga kiusab) või tahtest meeldida Brüsselile, Moskvale, siinsele viiendale kolonnile ja masohhistlike vasak-poolitsevate haritlaste seltskonnale?

Juriidiliselt korrektne

Kindlasti mõni lugeja imestab, kuidas ma sellisele järeldusele tulin. Ma ei pea ennast mingiks juristiks, kuid jumal on mulle kinkinud loogilise mõtlemise ja analüüsivõime. Et kohtuotsusele hinnangut anda, sellest täiesti piisab. Lugedes läbi Harju maakohtuniku Violetta Kõvaski internetti ülesriputatud otsuse, veendusin, et kohtunik ei olekski saanud teistsugust kui õigeksmõistvat otsust langetada. Seega käitus ta minu arvates igati õiguslikult, kuigi õigeksmõistmisest tekkis paljudel arusaam, et nende õiglustunnet on riivatud. Julgen väita, et see oli esimene reaktsioon, sest inimesed ei olnud tutvunud kohtuotsuse tekstiga.

Kui Eesti massimeedia oleks kohtu käigul silma peal hoidnud, ei olekski õigeksmõistev otsus nii ootamatuna tulnud. Erinevalt Venemaa massimeediast, meie ajakirjandus neliku kohtuprotsessi käiku ei jälginud. Muidugi on eesti ajakirjanikele palju tähtsam uurida supertibi Liis Lassi äri- ja eraelu ning Angela “Andres” Aaki naisekssaamist kui jälgida Eesti tuleviku seisukohast äärmiselt tähtsat poliitilist kohtuprotsessi.

Kohtuotsuses fikseeritud süüdistuse järgi süüdistati Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Mark Sirõkki ja Maksim Revat karistusseadustiku paragrahvi 238 järgi massirahutuste organiseerimises, mille järgi kohtualused organiseerisid “Eesti Vabariigis paljusid inimesi hõlmava korratuse, millega kaasnesid rüüstamine, purustamine, süütamine ning vastuhakk võimuesindajaile”.

Me kõik mäletame, mis Tallinnas 26. ja 27. aprilli 2007. aasta hilisõhtuil aset leidis, kui Tõnismäelt politsei minematõrjutud “sõdur-vabastaja” raevunud kaitsjad korraldasid pealinnas massilise lõhkumise, röövimise ja rüüstamise.

Lugesin 48 lehekülje pikkuse kohtuotsuse hoolega läbi. Ja kujutage ette, ei leidnud sealt ainsatki tõendit, mis kinnitaks süüdistust. Kaitsepolitsei oli toimikusse kuhjanud kümneid telefonikõnede lindistuse ümberkirjutisi, tunnistajate ülekuulamisprotokolle, muid materjale (lendlehed, Venemaa raadio- ja telesaadete lindistusi, internetiside väljavõtted), mis tõendasid, et nelik tegeles paljude eelnevate kuude jooksul Eesti riikluse vastase tegevusega.

Kohtualused tegid kümneid telefonikõnesid, saatsid elektronkirju ja telefonisõnumeid, kutsudes rahvuskaaslasi Tõnismäele. Vene meediakanaleile anti mitu intervjuud, kus otseselt levitati laimavaid valeandmeid Eesti võimude tegevuse kohta, andes sellega võimaluse ässitada Vene üldsust üles meie riigi vastu.

Tähelepanuväärne, et otsus alustada Tõnismäel väljakaevamisi imbus notšnoidozorlaste liidri Dmitri Linterini vahetult otsuse vastuvõtmise järel. Kohe seejärel alustati organiseerimistööd vene kogukonna mobiliseerimisel. Seda tõendavad väga paljud kohtumaterjalid. Masendav on fakt, et kohtualuseid lasti takistamata mitu kuud Eesti vastu tegutseda, ilma et neid oleks takistanud põhiseaduslikku korda kaitsev kaitsepolitsei.

Kohtualuste tegevust saab iseloomustada kui riigi põhiseadusliku korra vastast. Kuid seda, et kohtualused oleksid kutsunud üles korratustele, linna rüüstamisele, võimudele vastuhakule, tõendada ei õnnestu. Süüdistus oli üles ehitatud pelgalt oletustele, nagu tuleneks neliku tegevusest rahvamassi Tõnismäele kutsumisel hilisemad võimudele vastuhakkamised, rüüstamised, põletamised ja röövimised.

Kohtuasjas puuduvad vastavad tõendid, et ükski neljast oleks tegevust organiseerinud. Ühtegi kohtu all olnut ei tabatud rüüstamiselt või röövimiseltki, et neid kas või sel moel rüüstamiste-röövimistega seostada.

Kohtuotsust oli tõesti suur piin lugeda: kantseliit kubises russitsismidest (“giperaktiivne”) ja süntaksivigadest, mis andsid tunnistust, et kohtuniku emakeel ei ole eesti keel, et ta on hariduse omandanud nõukogude ajal ja tema meelsus on selgelt “antifašistidest” kohtualuseid soosiv.

Kohtuotsuses õigustatakse a priori nn fašismivastast võitlust, antakse niimoodi mõista, nagu oleksid Eestis tegutsenud mingid neofašistlikud mõjugrupid, kes olid huvitatud Tõnismäe ausamba kõrvaldamisest, kelle vastu nelja kohtualuse tegevus oli suunatud. Naljakas oli lugeda kohtuniku katseid kujutada kohtualuseid ullikestena, kes mingiks organiseerimistegevuseks ei olnud võimelised.

Miks ei esitatud vettpidavat süüdistust?

Kohtumaterjalidega tutvunult võin väita, et kohtualuseid oleks saanud süüdi mõista, kui neile oleks esitatud vettpidav süüdistus paragrahvide järgi, mida saanuks süüdistuses esitatud faktide järgi kinnitada. Kohtuasjas on küllaldaselt materjale, mille järgi nelikule võinuks esitada süüdistuse, näiteks karistusseadustiku paragrahvi 151 järgi rahvusliku vihavaenu õhutamine või paragrahv 235 - põhiseadusvastase organisatsiooni moodustamine või paragrahv 265 - ebaseadusliku meeleavalduse korraldamine. Materjalide hulgas on lendleht, mille koostasid Linter, Reva ja Klenski ning kus “õhutati rahvuslikku vaenu ja konflikte, riigivastaseid meeleolusid ning milles esitati üleskutse osaleda 22.(?) aprillil ebaseaduslikus protestiaktsioonis”.

Riigi tuleviku pärast muretsevad kodanikud küsivad: miks kaitsepolitsei ei koostanud vettpidavat süüdistust? Kas see juhtus kaitsepolitsei uurijate diletantluse tõttu või andis valitsus vastavad juhtnöörid? Ka esimese kursuse juuraüliõpilane väidaks, et kohtualustele esitatud süüdistus ei pea vett – ei ole tõendusmaterjaliga kaetud. Kuidas seda ei taibanud prokurör Triin Bergmann, kes süüdistust kohtus kaitses?

Vähe sellest, juriidiliselt abitu süüdistusega minnakse järgmise astme kohtusse. Kas prokurör on täielik profaan või täidab justiitsministri korraldust?

Kui oleks tahetud pronksnelikut karistada, oleks tulnud süüdistus ümber kvalifitseerida ja alustada otsast peale sealtsamast Harju maakohtust. Millegipärast eelistatakse kohtupalaganiga jätkata juba ringkonnakohtus.

Kohtupalaganist ja sellele eelnenud aastapikkusest uurimisest võib teha loogilise järelduse: Eesti riik ei soovi riigi põhiseadusliku korra vastaseid karistada ega riiklust kaitsta. Milleni selline poliitika viib, pole raske ennustada - 1940. aasta kordumiseni.