Vahetult publikutribüüni kõrval rahulikult õõtsuvad hundinuiad ja jalakäijate sillakese all paisu juures vaikselt vulisev jõevesi "Suure Boy ja Väikse Boy" etenduspaigas keerutas mälusopist üles selle üdini mõnusa tunde, nagu oleks kätte jõudnud suvevaheaeg maal vanaema-vanaisa juures.
Pärnu poiste Pärdi ja Vesse suvine teatriseiklus viib nad Põhjamere saarele (1)
Selle napi aja lapsepõlvest, kui kolm kuud aastas ei olnud kuskile kiire, said kalda ääres kõhuli rohus pikutades rahumeeli juturaamatut lugeda, nii et sisalik nina alt läbi jooksis. Või kõrkjate vahel märjal vetikasel kivil paljajalu kükitades jälgida siniste sillerdavate tiibadega kiile ja puruvanakesi, konnakulleseid, kalamaime madalas põhjani läbipaistvas vees oma hoopis teistmoodi elu elamas, täpselt nii kaua kui viitsisid. Just selline, natuke metsik ja Huckleberry Finni moodi saaks siin Uueveski ürgoru põhjas ja nõlvadel Viljandi rüblikute suvi olla.
Värskusest tulvil oru ja tolmuse-kivise kesklinna vahele jääva kunagise linnapea August Maramaa nime kandva vanade tammedega puiestee häärbereis ja unistel kõrvaltänavatel jutustaksid vanaisad-vanaemad oma lastelastele samasuguseid lugusid nagu James Krüssi raamatus “Minu vaarisa ja mina”, mille Ott Kilusk dramaturgina näitemänguks sättis ...