Nädalast jäi kõlama ⟩ Kõheroosa ajupesu

Foto: Andres G. Adamson

Selle pärast valati pisaraid, see oli jõukuse märk ja pääs poppide tüdrukute kampa – taoline oli Barbie nuku staatus Eestis umbes 30 aastat tagasi. Praegused mänguealised lapsed suhtusid sellesse lelusse võrdlemisi külmalt. Too nukk pole figureerinud meie perest jõuluvanale läkitatud soovinimekirjades ega ole seda poeriiulil nähes jonnihoogu üles keritud. Nii see oli.

“Ma nii väga tahan seda Barbiet!” kostis sel nädalal mu kõrvu. Nukutootja Mattel avantüür filmiilmas on olnud edukas. Kinodes jooksva filmi “Barbie” mõju on jõudnud Eesti pereni, ühe tüdrukutirtsuni. Nädal tõi uudiseid nukust vändatud filmist kui aktsiaturgude upitajast. Sotsiaalmeediakanalid on üle ujutatud suunamudijatest, kes end Barbieks riietavad, nukumaailma mängivad. Rõivapoodides ripuvad roosad hilbud ja kohalik kino kubiseb roosasse rõivastunud filmihuvilistest.

Vaatajana pean “Barbiet” täitsa heaks linateoseks. Oli silmale ilus, sai muiata ja meelde jäi nii mõnigi fraas. Vaatlejana hakkab mul aga kõhe. Kui dollarid taskus ja suurkorporatsioon taga, on võimalik kogu maailm panna kihama, kandma ühes toonis rõivaid, tekitada suurtes-väikestes soove, millest neil varem aimugi polnud. Väidetavalt on Mattelil plaanis veel hulk filmiprojekte, millega unustusse vajunud tooteid elule aidata.