Filmitegija Mirjam Matiisen: Erakuelu on meie ühiskonnas eriline nähtus

Mirjam Matiisen sattus Pärnumaale erilistes oludes – koroonaviiruse algusajal. Foto: Johanna Roos

Lääne-Pärnumaale intervjuud tegema sõites loen bussis Loomingu Raamatukogu märtsinumbrit – Ilja Prozorovi raamatut «D train. Roheline piinapink», mis kätkeb lugusid pagulaselust. Lektüürivalik ei ole seejuures sugugi juhuslik …

Mirjam Matiisen, kes mind oma maakodus võõrustab, on paguluse, peamiselt rändeteemadega tihedalt seotud olnud alates 2017. aastast, mil veetis mitte­tulundusühingu Mondo vabatahtlikuna kaks kuud Türgis ja töötas seal süüria põgenikega.

Nüüdki juhatab Matiisen Mondos rände­projekte, kuid mitte ainult. Põhitöö kõrvalt mittetulundusühingus põimib ta eriilmelisi kultuuri­ruume, paiku ja inimesi dokumentaalfilmidesse ja teenib vabakutselise etendusjuhina Eesti teatreid.

Prozorov kirjutab, kuidas voodis tühja lage vahtides muutub see üsna pea fantaasiaaknaks, aitab argisest põgeneda ja inspiratsiooni koguda. Sinu tegemised nii Mondos kui filminduses nõuavad suurt mõttetööd, kas vahid ka tihti lakke?