Laste vaimset tervist kaitseb kindlustunne

Liisa-Ly Pakosta. Foto: Erakogu

Tuttav kurtis just, et tema lapsel on eluisu täitsa läinud. Põhjuseks suvetöö kirjanduses ja matemaatikas, mida laps peab järele vastama augusti lõpus. Järelevastamise õnnestumisest sõltub selle lapse puhul, kas ta kukub koolist välja või saab oma klassiga jätkata. Küsisin, millisel põhjusel lükkas kool järelevastamise augusti lõppu, kuigi kõigil oleks lihtsam, kui jaanipäevaks oleks sotid selged. “Õpetaja läks vist puhkusele ja tuleb sealt augusti lõpus tagasi,” vastas murelik ema. Aga kas õpetaja ei võinuks nädala augusti lõpus kauem puhata? Lapse närvirakkude hävitamine suvi otsa ei ole ju seda ootamist väärt.

Tunnistan üles, et minagi olen oma kooliajal suvetööle jäänud. Esimesel korral ei saanud ma kuidagi pihta vältevaheldusele, teisel korral oleks klass jäänud peaaegu lõpetamata seetõttu, et ma ei viitsinud pähe tuupida inglise keele ebareeglipäraseid verbe. Ent kohe, kui teised olid läinud väljateenitud suvepuhkusele, istusime esimesel korral eesti keele õpetajaga ja teisel korral inglise keele õpetajaga tubli nädala juuni alguses ja viie päeva pärast oli minulgi klass lõpetatud. Tagantjärele on mul ühekorraga nii piinlik kui otsatu tänutunne õpetaja ees, kes mahajäänule kõik kannatlikult selgeks tegi. Aga ma mäletan ka õpetaja rõõmsat nägu, kui temagi sai joone alla suvepuhkusele minekuks. Meie rõõm oli ühine.

Õpetajad väärivad loomulikult väljateenitud puhkust, kuid samamoodi väärivad seda lapsed. Asjaolu, kas õpetaja lisatöönädal on ühe tööperioodi lõpus või teise alguses, ei mõjuta kuidagi puhkuse kogupikkust. Koolilapsele on aga suur vahe, kas õpingute jätkamiseks on kindlustunne hinges või tuleb suvi otsa pabistada. Noorte vaimse tervise halvast seisust annavad märku paljud uuringud, seepärast on iga samm, mida saame noorte toetamiseks astuda, igati vastutustundlik päriselt astuda.