Olev Siinmaad (1881–1948) teame Pärnus eelkõige arhitektina, kelle käe all valmisid Rannahotell, rannakohvik ja paljud teised arhitektuuripärlid, kuid vähem on ta siinmail tuntud mööbli autorina.
Olev Siinmaa, tisler tisleripoeg arhitekt
22. märts 2012, 08:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne kui Siinmaa mööbli juurde minna, tuleb tunnustada Mart Kalmu, kes tõepoolest on pühendanud palju aega ja vaeva legendaarse arhitekti pärandi tutvustamisele ja jäädvustamisele.
Kalmu koostatud näitus “Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp. Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa 130” ja sellega kaasnenud ülipõhjalik 300-leheküljeline samanimeline kataloog annavad seni kõige põhjalikuma, ilmselt suisa ammendava ülevaate Siinmaa loomingust ja pärandist. Tuues ära kõik teadaoleva seni avaldamata originaaljoonistest majade ja laudade-toolideni koos ladusalt kirjutatud tekstidega. Sõnast “kataloog” ei maksa end segada lasta, sest tegu on ikkagi raamatuga, mis raamatupoodides täiesti saadaval.
Kes läinud sügisel võimalust kasutas, sai väljapanekut “Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp” uudistada Pärnu vastses muuseumihoones. Kes aga leidis aega veebruaris-märtsis Tallinnas arhitektuurimuuseumi külastada, võis vaadata sama väljapaneku täiendatud versiooni.
Pealinnas nüüdseks juba kahjuks suletud Siinmaa-näitusel olid juba Pärnust tuntud jooniste, rohke teksti- ja pildimaterjaliga stendide ning makettide kõrval eksponeeritud mööbliesemed, mida muidu naljalt vaatama pole pääsenud ega pääse.
Kuulsaks arhitektiks sirgunud tisler tisleripoeg Siinmaa kavandas mööblit eramutesse ja kohaliku tähtsusega avalikesse hoonetesse. Meenutagem kas või ta oma kodu Rüütli tänava alguses või Pärnu raekoja saali mööblit, mis valmis mehel vahetult enne Saksamaale arhitektuuriõpinguile suundumist.
1930ndatel jõudis Siinmaa looming Eesti kõige olulisematesse kabinettidesse. Tema visiooni järgi sündis Eesti Vabariigi presidendi, Eesti Panga presidendi kabineti, peaministri salongi, Kadrioru lossi ja Konstantin Pätsi suveresidentsi, praeguseks hävinud Oru lossi mööbel.
Kalm kirjutab kataloogis/raamatus “Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp” esindusehitistele kavandatud Siinmaa rahvuslikust mööblist nõnda: “Unkalaudadelt ja rangipuudelt laenatud motiivid mööblil võivad tunduda tragikoomilised ja jämedas vastuolus tema funktsionalismilembusega, kuid ta kuulub põlvkonda, kelle missioon oli eestiliku Eesti ülesehitamine. Siinmaa püüded tuua punutud põhjaga toolide abil rahvuslikku meeleolu rannakohviku betoonseene kõrvale ja funktsionalistlikku silepindsust Oru lossi eesti tubade mööblisse viisid siiralt ellu Pätsi rahvuslikku ideoloogiat.”
Tundub, et Siinmaa unistas rahvusliku ja moodsa ühendamisest, leiab Kalm ja võtab kokku: “Pealegi, milline ilus Tuhkatriinu lugu provintsilinna arhitektist, kavandamas presidendi ruume, viinakappi eesti tuppa Kadrioru lossis”.
Esimese mööblitöö juba arhitektina tegi Siinmaa 1922. aastal Eesti Panga presidendi kabinetti. Valmisid komplekt kirjutuslauast, toolist ja kapist, pehme mööbel ühes lauaga ning koosolekulaud ja toolid. Kirjutuslaua tool meeldinud Siinmaale Kalmu sõnutsi nii väga, et ta hoidnud üht eksemplari oma kodu kabinetis.
Oru loss oli 1930ndate teises pooles kuum koht ja kuigi Kalm viitab kataloogis, et Siinmaa nimetab oma loomingu albumis teinuvat sinna vaid ühe söögitoakomplekti, on alust arvata, et 1935–1936 valmis tema kavandite järgi siiski rohkem esemeid, millest säilinud vaid mõni.
Erinevalt kurva saatusega Oru lossist elas Kadrioru lossis Siinmaa kavandatud mööbel halvad ajad üle. Kadriorust võib leida tema kujundatud raamatukogu ja presidendi kabineti, mis valmisid aastail 1937–1938, ja 1938–1939 lõpetatud eesti toad. “Mõte eraldi eesti tubadest osutab, et eestlus ei kuulu orgaaniliselt klassikalise Euroopa tsivilisatsiooni hulka, vaid on eksootika, nagu hiina või mauri stiilis toad,” järeldab Kalm ja ehk kõlab see toonane suhtumine sobivana praegugi.
Samamoodi võib huvitavaid paralleele läinud sajandi 30. aastate ja tänapäevase Eesti elu vahel vedada, lugedes Kalmu resümeed presidendi Siinmaa mööbliga kabineti kohta: “Kabinet, mis tänapäevani täidab oma algset ülesannet, näitab kõige markantsemalt, kui raske oli eestipärast talupoeglikkust ühendada riigipea rahvusvahelise etiketi dikteeritud maailmaga”.
Tisler tisleripoeg Siinmaa tõi maailma Eestisse, osalt sulatas neid kokku, osalt hoidis eraldi, aga uus kvaliteet ja ajale vastu pidav disain sündisid.