KOLUMN ⟩ Ühismeedia kohtupingi asemel jagagem kiitust

Vabakutseline ajakirjanik Silvia Paluoja. Foto: Urmas Luik

Bulgaaria linnas Gabrovos võib ennast naerutada huumori- ja satiirimajas kõverpeeglite toas. Käisin seal minagi, kord olin pikk nagu teivas, siis kääbus, samm kõrvale ja paisusin ületoidetuks. Koduses argipäevas näib, et tegelikkust moonutava peegli asemel tuleks ennast kõrvalt vaadata arvamata, et ollakse maakera keskpunkt. Aga on ka meeleolu tõstvaid erandeid.

Ühel kaunil päeval maksis minu ees Tihemetsa poes kauba eest silma järgi veidi üle kümnene tüdruk ja ütles siis nii, et müügisaal kajas: “Kaunist päeva teile!” ning kadus õue. “Mis tore laps! Soovis teile nii toredasti kaunist päeva,” ei suutnud ma üllatust endale hoida. Tagasiteel näis päike säravam ning metsarada lühem, mõtisklesin heast lastetoast ja vanemate eeskujust.

Maapoes on suhtlemine ostja-müüjaga lähedasem ja isiklikum kui anonüümses linnakeskkonnas, aga siingi on üllatavalt meeldivaid erandeid. Seisin Pärnu südames toidupoes inimteenindusega kassa sabas, kus maksmiseni oli jõudnud vanem mees. Tugikepi ja värisevate kätega läks tal aega, võtmaks tengelpungast kliendi- ja pangakaart, nende tagasipanekule kulus samuti kaua. Sel ajal tõusis kassatöötaja toolilt, tõstis ostja kauba oskuslikult kilekotti ja ütles lihtsalt: “Ma pakkisin teie kauba ära!”