Valter Parve ⟩ Tuleks nagu tuttav ette?

Valter Parve. Foto: Urmas Luik

Sina ja mina ja veel paljud teised – me võpatame, kui Eestimaal ringi liikudes hakkavad silma järjekordsed lageraiehektarid. Samuti märkame, et raamatul ja lugemisel pole enam seda tähendust mis omal ajal. Nukraks teevad need väga kiired muutused me ümber.

Sattusin lehitsema Loomingu Raamatukogu sarjas 1972. aastal ilmunud väljaannet “Aforisme”, autoriks aastatel 1742-1799 elanud Georg Cristoph Lichtenberg. Seal (lk 18) seisab: „Metsad kahanevad järjest, kütet jääb vähemaks, mis me küll ükskord peale hakkame? Oh, sel ajal kui metsad otsa on saanud, võime kindlasti niikaua raamatuid põletada, kuni uued metsad peale kasvavad.”

Kibe satiir sobib pilama tänapäeva, aga need read on kirja pandud üle 200 aasta tagasi. Praegu on vahel tunne, et raamatuid on mõnel pool kuidagi liiga palju saanud, aga siis? Ehk peitub sarnasus selles, et ka siis oli lugejaid vähem kui seda, mida lugeda?