Sotsiaalmajade olustik ja seisukord näib niisama ebaühtlane nagu nende üürihind

Inimeste hulk, kes omavalitsuselt elupinda vajavad, ei ole ametnike sõnutsi varasemate aastatega võrreldes kasvanud. Ega ka vähenenud. Tühjana seisvat tuba üldjuhul ei leidu. Needsamad ametnikud nendivad sedagi, et ajutisest saab tihti igavene.  

Suigu sotsiaalmajas võtab meid 20. juunil vastu 12 aastat majas perenaine olnud Malle. Ta teab täpselt, kes on kodus, kes tööl, kes kuskil mujal. Temaga ei jää meil selles majas ükski uks suletuks. “Lainekene, me tuleme sulle külla,” hõikab ta esimese korruse toa uksele koputades. “Laine, ae-ee!”

Laine istub lahtise akna all tugitoolis ja võtab külalised lahkelt vastu. Ta on Suigu sotsiaalmajas elanud kolm aastat. Pärast elukaaslase surma ei olnud naisel kusagile minna. Elupind, mida aastaid koduks kutsus, läks surnud kaasa pärijatele.

Pensionist elava Laine tervis on kehv, väljas ta üksinda ei liigu. Abiks käib tal hooldustöötaja ja krapsakas majaperenaine Mallegi on nõu ja jõuga abiks.

Laine hindab oma toakest Suigu sotsiaalmajas väga: õhkkond on rahulik ja naabrid toredad.

Lainest korrus kõrgemal elab Mati. Malle lipsab pärast koputamist korraks Mati juurde sisse, hoiatab külaliste eest ja käsib riided selga panna.