The Fray, „Scars & Stories“

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Plaadi esikaas

Alates hittsingli „How To Save A Life“ lintilaulmisest on The Fray minetanud oskuse tuua kuulajate ette midagi uut ja põnevat. Uus album „Scars & Stories“ kõneleb teiste soft rock’i kollektiividega samas keeles armastusest, valust ja koledast ühiskonnast ning ununeb üsna varsti pärast kuulamist.

Ärge saage valesti aru, „Scars & Stories“ ei ole halb album. Ometi ei ole sel millegi erilisega hiilata.

Täie õigusega Ameerika oma Coldplayks ristitud The Frayd lahutab originaalist vaid üks elutähtis omadus: kui Briti klaverirokititaanid on mitmekordselt tõestanud oma võimet areneda, muutuda, kasutab The Fray oma lugudes endiselt sama loogikat, millega kuulsaks sai.

Nii mõneski mõttes tundub kollektiivi liikmetel selle juures pea õlgadel istuvat, sest see toob neile endiselt raha sisse. The Fray võib uhkustada üsna arvestatava ja lojaalse fänniseltskonnaga, kes on ansambliga seotuks jäänud just selle tõttu, et ei pea neis pettuma.

Nasaalse, surija viimset patukahetsust meenutava häälega kõneleb kollektiiv ühiskonna mädapaisetest, armastusest ja koledatest inimhingedest. Pärast laulu „Heartbeat“ sõnu, mis räägivad kannatanute armide suudlemisest, tundub „Scars & Stories“ lausa iseenda paroodiana, ületades hea maitse ja ülima imaluse vahelise piiri.

Kui albumi sõnum tundub olevat südantmurdev, et seda indulgentside aseainena kasutada, on muusika sobivalt isikupäratu ja neutraalne, tundudes pea igas loos tuttavlikult turvalisena.

„48 To Go“ on albumi üks helgemaid momente: muusikaline taust tõmbab endaga kaasa väheke huvitavamaid instrumente ja laul kõlab üllatavalt helgena ülejäänud plaadi nutumüüri kõrval.

Samuti võib esile tõsta loo pealkirjaga „The Wind“, milles sisalduvad emotsioonid kõlavad peaaegu ehtsana ja klaveripartii usutavana.

The Frayd vaid teiste soft rock’i kollektiivide jäljendajaks nimetamine oleks karjuv ülekohus, kuid ehk on just seda vaja, et äratada üles ansambli loominguline aju ja loota uutele kõladele nende muusikas.

„Scars & Stories“ ei ole teps mitte nii halb, kui esmapilgul tunduda võib, see on lihtsalt kohutavalt igav ja jätab suurema osa nende sulest pärinevat head muusikat tekkiva künismi varju.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles