Liina Viiral puhub tuul tiibadesse

Liina Viira (paremalt kolmas) ja tema “kamp” ehk modellid, kes on ta head sõbrad-tuttavad. Foto: Urmas Luik

Tuntuim endale juba nime teinud Pärnu-Rootsi juurtega moekunstnik Liina Viira veedab viimasel ajal Pärnus palju vähem aega, kui tahaks, sest siinne kodu ei ole veel päris valmis ja esinduspood pealinnas nõuab oma.

“Füüsiliselt ma võib-olla siin nii palju ei ole, aga mina arvestan ennast ikka pärnakaks,” tunnistab Viira.

Aeg-ajalt tähtpäevadel või mõnel vabamal perioodil maandub ta pere või sõpradega Pärnus või Tihemetsa vanaema-vanaisa kodus. Liina Viira teine vanaema on pärit Are kandist.

Sellal, kui Eestis sündinud-kasvanud inimesed „põgenevad“ ära tööle või õppima välismaale, leidub neidki väheseid, kes teevad risti vastupidi: tulevad võõrsil sündinuna avastama oma teist kodumaad ja otsustavad siin läbi lüüa.

Viira niisamuti. Tema vanavanemad põgenesid Teise ilmasõja ajal siit Rootsi, kuid eesti keel oli tal juba lapsena suus ja pastlad teismelisena jalas.

Pärnus näeb professionaalsete moekunstnike catwalk’e üpris harva. Kui jääfestivali korraldustoimkond ja moepäeva eest vastutanud Kai Tarmula Viirale ettepaneku tegi, oli ta kohe valmis siia oma modellidega tulema, olgugi et samal päeval oli moeüritus Tallinnaski ning tuisuseks pööranud ilm peletas rahva kodudesse.

“Miks ma siia tulin ja võtsin seda üritust teha? Just sellepärast, et see on Pärnu. Mul on väga hea meel siin olla, kuigi ilm oli meie vastu, aga minu arust on meie kamp nii äge ja minu modellid nii tahavad seda teha. Ei ole oluline, et mass oleks suur. See on see õige mass, kes hindab seda tööd,” kinnitab moelooja.

Väike kuldnõel innustas

Läinud nädalavahetusel andis Liina Viira moeaasta suursündmusel, 2011. aasta kuldnõela võitja väljakuulutamise galaõhtul Britt Samosonile üle väikse kuldnõela ehk parima noore moekunstniku auhinna, mille ta ise pälvis aasta tagasi kui moeloomingus eredaimalt sähvatanud noor tegija. Tookord auhinda vastu võttes tõdes Viira, et see on väga tähtis tunnustus tema loomingule ja annab indu oma ideid julgelt ellu viia.

Just toona, umbes poolteist aastat tagasi pealinnas oma kaubamärgiga LViiRA disainkudumite esinduspoe NAiiV avanud noor naine kinnitab, et temal ja poel läheb väga hästi ning selle on üles leidnud nii kaasmaalased kui turistid.

“Eks see ole selline turismikaup, et tuled ja tood omale mingid suveniirid. Ma ei näe selles midagi halba, kui ma suudan pakkuda midagi, mida välismaalased tahavad kaasa võtta Eestist. See on minu jaoks Eesti asi. Tallinnas on pool kauplustest täis igasugust möga, mis ei ole Eestis tehtudki,” nendib moedisainer.

Viira möönab, et on näide sellest, et moeloomise ja -ettevõtlusega võib edukalt pihta hakata väikelinnast nagu Pärnu, kuhu ta esmalt Rootsist Eestisse kolides jäi. “Absoluutselt, mina nii alustasin ja nii saab ka. Kuid talvel ei ole Pärnus väga kauplemist. Tallinnas on potentsiaali laiemas mõttes,” mõtiskles ta.

Viira tunnistab, et üllatavalt palju teatakse teda Saksamaal, veebruaris oli ta sealses riiklikus televisioonis ja temast on juttu tehtud ajakirjanduseski.

Miks just Saksamaal?

“Ma ei tea, ma kuidagi meeldin nendele. On kuidagi sattunud, et ma olen seal palju tööd teinud, ja sakslased on väga vaimustatud sellest, millega ma tegelen,” märgib Viira. Ja lisab, et suur roll on siin olnud Eesti kultuuriatašeel Reet Weidebaumil ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel, mis on seal palju „lobistanud“.

Vallutab maailma karupükstega

Viira disainitud kudumid on hästi kirjud ja värvilised ning ta on veendunud, et põhjamaised ja tagasihoidlikud Eesti inimesed julgevad kirevaid asju selga panna.

„Jaa. On mullegi räägitud koolitustel, et kui hakkad äri tegema, siis moetööstuses peavad kõik asjad olema mustad või hallid. Ei pea. Terve minu äriidee põhineb ju sellel, et mida kirjum, seda parem. Mina näen küll neid, kes tahavad endale midagi värvilist ja rõõmsat,” avaldab ta.

See, kas parajasti on moetööstuste vahel kokkulepitult moes triibuline, ruuduline, kollane või roosa, Viirat eriti ei huvita. “Ma väga ei tööta kollektsioonide põhjal, vaid lähtun sellest, et oleks täisväärne kollektsioon. Tahaks just kiirmoest sammu tagasi võtta, mitte tegutseda hooaja kaupa. Ma arvan, et minu looming hoiab oma väärtust, ei ole trendides kinni ja kestab väga kaua,” arutleb ta.

Nii nagu Ilon Wikland joonistas lugematute laste lemmiku Astrid Lindgreni raamatuisse romantilisi puidust aknaluukidega majakesi, mis olid jäänud talle mällu oma lapsepõlvest enne kodulinnast Haapsalust Rootsi põgenemist, ning võitis sellega lugejate südamed, ammutab Viira oma kudumite mustreid kuskilt mälusopist, vaaremade näppude vahel nähtust.

„Paljud on mälestustest või asjad, mida ma isegi ... ei tea. Sisseprogrammeeritud mustrid, mis pärinevad lapsepõlvest. Mingi taju või asi, mis tundub õige. Kuid ma leian neid ka raamatuist ja pildistan inimesi, küsin, kust midagi on tulnud või saadud, käin muuseumides,“ seletab noor moekunstnik.

Anu Raua juures? „Jaa, muidugi. Ma ei kuuluta end välja kui Eesti käsitöö spetsialisti, see on Anu Raud. Ma austan seda pärandit, aga ma võin selle kiskuda väga kontekstist välja. Ja ma arvan, et see ongi minu loomingu võlu,“ leiab Viira.

„Tibitsemine“ ei istu

Moekunstnik olemine ei tähenda Viirale pelgalt mustrite ja tegumoodide paberile joonistamist, vaid tal tuleb olla täies mahus ettevõtjagi. Vaikselt, aasta-aastalt on ta oma moetööstust üles ehitanud. Sest kõiki neid kudumeid ei suudaks ta üksi ilmaski valmis kududa, ehkki niiviisi, põlve otsas on Viiragi alustanud.

„Mul on olnud kodukudujad, kes vahetevahel on teinud mulle mingit tööd. Nüüd on tootmine Rakveres. See protsess on olnud hästi pikk, aga tore, sest mina ei ole mingi ekspertkuduja. Ma koon küll, aga seal on eksperdid. Ma tulen sinna oma mõtetega ja nemad tõlgivad minu mõtteid,“ märgib moedisainer.

Enne Eestisse tulekut on Viira töötanud H&Mis. Sellest ta väga rääkida ei taha, ent tunnistab, et see andis arusaamise moetööstuse toimimisest. „Olen näinud tervet seda ahelat. Tootmisdisaini, sisseostu, müügi visuaalset lavastamist poodides. Olen õppinud aru saama, mida ma tahan,“ kinnitab ta.

Ülejäänud moekunstnikega Viira pealinnas eriti kokku ei puutu, sest talle ei istu see „tibinduse moodi värk”. Modellidki on Viiral inimese mõõtu, nad ei ole modelliks koolitatud, vaid head sõbrad ja tuttavad. Pikkuse, piha- või reieümbermõõdu asemel loeb see, et koos on tore olla.

„Minule on oluline emotsioon. Ma ei tee riideid lastele, ma teen riideid naistele. Pigem palkan inimese tänavalt, kellega mul tekib side ja kes on just selle õige energia ja olemusega. Minu jaoks on oluline, et ka inimene paistab mu loomingu seest välja,“ põhjendab Viira.